Lugeja: parim minister on Seeder, halvim Paet
Paet on musternäide minister-"universaalnahaalist", kes kõlbab igat ministeeriumit juhtima. Mis puutub Paeti, siis ta on tavaline mugav parteisõdur. Ei midagi erilist.
Miks ma Paeti halvimaks ministriks pean? Esiteks ei ole Paet oma ametikohal just kõige aktiivsem Eesti huvide eest seisja. Näiteks väga kummaline on näha, kuidas hr Paet jagab mööda maailma eestlaste piskut raha, samal ajal kui oma riigis on kohti küll ja enamgi, kus seda raha vaja oleks. See on poosetamine oma välismaiste sõprade ees ja ei midagi enamat. See pisku ei muuda midagi, selle eest võib vaid osta oma südametunnistusele veidi rahu.
Kõige kummalisem on aga see, et Paet ei tunnista Venemaa poolt okupeeritud Gruusia territooriumeid Venemaa osaks, vaid toetab Gruusia territoriaalset terviklikkust. Kuid samas Venemaa poolt okupeeritud Petseri ja Narva-tagused on ta täiesti unustanud, justkui see polekski seaduslikuks osaks Eestimaast. Kuid ka nendele aladele on seaduslikud ja õigusjärgsed omanikud olemas, kes soovivad, et meie poliitikud seisaksid nende õiguste eest. Seda me aga ei näe.
Paet ei ole kuidagi reageerinud sellele, et Venemaa poolt okupeeritud Eesti alade loovutamine on reaalsuses Põhiseaduse vastane. Õiguskantsler pole ka seda tundlikku küsimust puudutanud. Kuid Põhiseaduse järgi on Eesti Vabariigi territoorium jagamatu tervik, mis on paika pandud Tartu rahulepinguga. Ühelgi ministril ei ole õigus kinkida ära tükikesi Eestist. Kui see nii oleks, siis saaks nad ju kogu Eesti oma suva järgi võõrriikidele ära kinkida. Kuna selline käitumine on Põhiseaduse vastane, siis võib kõigile uue piirilepingu sõlmijatele öelda, et teie pingutused on asjatud, sest see leping saab igal juhul olema kehtetu.
Meil ei ole kiiret oma maade ära kinkimisega, võime oodata ka sada aastat. Maad ei saada tänapäeval juurde - miks peaks me oma maad kinkima ühele maailma suurema pindalaga riigile?
Tundub, et kõik meie poliitikud on ilma julguse ja ma seisukohata parteisõdurid, kes kuulekalt nõustuvad kõigega, ka Põhiseaduse rikkumisega. Seepärast oli väga positiivseks üllatuseks meie põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kes oma artiklis toob ilusti välja paljud olulised aspektid, miks praegu sõlmitav piirileping on Eestile kahjulik ettevõtmine. Sellisel seisukohal on paljud eestlased, kelle arvamust poliitladvik süstemaatiliselt eirab. Selle julge ja iseseisva arvamusavalduse peale reageeris teravalt IRL-i aktiivseim äraandliku piirilepingu eestvedaja Marko Mihkelson, kes kohe kukkus kuulutama, et "IRL-i arvamus on teine kui Seederil". (Kas ei meenu siin kurikuulus NLKP, kus oli õige ehk partei seisukoht ja valed seisukohad.) Aga minu silmis muutus hr Seeder momentaalselt Eesti parimaks ministriks. Ka Brüsselist võrdsemate põllumajandustoetuste nõudmises on hr Seeder jõuliselt seisnud Eesti huvide eest. Selline suhtumine olgu igale Eesti poliitikule eeskujuks.
Vaadates meie välisdelegatsiooni Venemaal, meenub tahtmatult see, kuidas Laidonerile kingiti Moskvas 1939 marssal Vorošilovi poolt valge ratsahobune. See oli vastukingitus Baaside lepingu toetamise eest. Paraku juba 1940 viisid venelased selle hobuse marssalile tagasi ja Laidoner ise viidi Venemaale vangi. Nii et järelandmised Venemaale ei anna meile midagi. Venemaal on tähtis vaid enda huvid. Mihkelsoni jutt, et sõlmitud piirileping on mingi eriline julgeolekugarant, ei ole pädev. Ka Gruusial oli Venemaaga piirileping. Aga kas see takistas Venemaad Gruusiat ründamast?
Ma ei tahaks uskuda, et meie piirilepingu sõlmijad nüüd ja tulevikus ratsutavad Venemaalt koju tagasi "valgetel hobustel", kuid ma ei suuda ka uskuda, et selline Eestile üdini kahjulik ja loovutuslik piirileping sõlmitakse täiesti niisama. Tõenäoliselt on selle meiepoolse äraandmise taga lihtlabane ärimeeste huvi Venemaaga äri teha. Midagi on jälle lubatud. Sellest ka see Eesti huvide täielik eiramine ja kiirustamine, nagu oleks tuli takus. Ja selle õigustuseks tuuakse lapsikuid, naeruväärseid ja piinlikke selgitusi. Olge poliitikud kordki ausad! Me ju näeme, et see kiiruga kokkuklopsitud piirileping ei sünni Eesti huvisid silmas pidades.
Igal riigil on omad huvid, kuid vaid Eesti tundub siin erand olevat. Lugegem või kapo aastaraamatut ja te näete, millised vaenulikud ambitsioonid on Venemaal Eesti suhtes. Venemaa on Eestile vaenulikum riik, meeldigu see fakt või mitte. Meie aga loovutame, kingime, tuleme vastu, vaikime, nõustume, oleme suuremeelsed, viksid ja viisakad. Ei nõua me Venemaalt okupatsiooni ja Eesti järjepidavuse tunnistamist, ei nõua okupatsiooni eest kahjutasu (maksame hoopis Pronksööl mässajatele "preemiat"), ei nõua me tagasi varastatud presidendi ametiraha (millel on tohutu sümboolne väärtus), ei nõua tagasi Venemaale "evakueeritud" Tartu Ülikooli varasid jne. See on amööbilik käitumine, mis viib pikapeale 1940. aasta kordumisele. Selle eest on vastutav ka Paet.
