Roman Ubakivi: Kapitali tuulest ja rahvuse liivateradest

Mis oli pildil valesti, kui ETV kandis üle loomeliitude pleenumi tähistamist Toompeal? Eks ikka see, et vaim on surnud, kui Heinz Valk laulab õigustamatut hosiannat Võimule.

Eesti Vabariik ei ole väärtus iseeneses, vaid üksnes vahend, mida tuleb hinnata selle järgi, kas ta edendab või hävitab eestlust. Vaid elu, rahvas ja rahvus on ontoloogilise väärtusega. Me seisime Balti ketis ja nõudsime omariiklust sellepärast, et tundsime enda tulevikku rahvusena ohustatuna, pelgasime jääda vähemusrahvuseks oma kodumaal. Kuidas on eestluse edendamise missiooni täitnud tänaseks Eesti riik? Just sellele küsimusele on kohustatud vastust andma meie eliit.

On iseenesestmõistetav, et vesi ENSV kaevus oli roiskunud ja ENSV lammutamisega tuli meie vaimueliit suurepäraselt toime. Ent see tõsiasi annab õiguse vaid lammutusliidu nimetusele. Vana kaevu kinniajajad on aga loomulikult vastutavad selle eest, et vesi uues kaevus oleks parem.

Paraku tundub mulle, et tegelikult on vesi tänase vabariigi kaevus eestlusele peaaegu sama ohtlik. Ma ei viita siin esmajärjekorras isegi faktile, et täna on eestlasi arvuliselt veelgi vähem kui ENSV-s ja president hoiatab meid demograafilise katastroofi tõttu juba viie aasta pärast saabuva majandusliku kollapsi eest.

Meie tähelepanu tuleb pöörata probleemile, mis ENSV-s ei olnud eriti aktuaalne – eestluse vaimsele poolele, sest rahvus on ju ikkagi kultuurinähtus. Iga rahvus kujutab endast unikaalset süsteemi erinevatest kultuurielementidest, mis toetub universaalsemale, ent omasele tsivilisatsioonikoodile. Kirjutasin aastaid tagasi (Õpetajate Leht 28.05.2004.), et juba Mart Laari esimene valitsus alustas eestluse dekonstrueerimist, raiudes oma neoliberaalse poliitikaga ära tema kõnepruugis „koera saba“. Tegelikult oli tegemist eestluse jala maharaiumisega.

Jättes kõrvale, milline oli Laari põllumajanduspoliitika majanduslik hävitustöö, on peamine see, et Samostite ja Muulide abiga desakraliseeriti põllumees, meie kultuuri alustala. Nagu tuhanded teisedki, õpetas ka minu vanaisa mulle kui linnapoisile esmalt arusaamatut tõde, et mahakukkunud leivakoorik tuleb üles tõsta ja sellele suud anda, sest põllumehe töö on püha. See asendati neoliberalistliku (IRL ja Reformierakond) arusaamaga, et põllumajandus on rahateenimisviis nagu iga teinegi ja leiba võib ka välismaalt osta.

Prognoosisin tollal, et nii mõtlev eliit on eestlusele suurimaks ohuks, ja nad ongi viinud eestlased kui rahvuse lagunemisfaasi. Sama protsess on käimas ka Lätis ning ainsaks organiseerivat jõudu omavaks rahvuseks Liivimaa regioonis jäävad tänu emamaa lähedusele venelased.

Mis on möödunud aastate jooksul toimunud? Neoliberalistliku kirvega on maha löödud ka eestluse teine püha jalg – perekond. Eesti on „saavutanud“ EL-is esikoha sellega, et üle poole kuni 30-aastaste vanemate lastest kasvavad üles ilma ema või isata.

Hiljuti raiusid Tartu „rahvusülikooli“ (sic!) ajaloolased riigiisade õnnistusel maha ka eestluse pea – meie identiteedi. Viimane tugineb teatavasti ajaloole, mis annab vastuse küsimustele, kust me tuleme ja kes me oleme. Eesti Vabariigi poolt õnnistatud ja rahastatud ajaloos eestlasi kui ajaloo subjekti üldse ei olegi ja seega mitte ka eestlaste vabadusvõitlust, ehkki näiteks tolleaegse Läti Henriku jaoks olime täiesti reaalselt olemas. Rahvast, rahvust, kellel ei ole oma ajalugu, ei ole olevikus olemas, tulevikust rääkimata.

Nii ongi Eesti rahvuskeha jäänud tänaseks ilma mitmest elutähtsast organist-jäsemest ja vaid niidikestena hoiavad teda koos eesti keel, laulupidu, jalgpall ja prügikoristamistalgud. Aga täna on liberaalid palehigis ametis ka eesti keele maharaiumisega. Nagu Laar on rõhutanud, peab ta oma suurimaks saavutuseks endasuguse neoliberaalse noore põlvkonna üleskasvatamist. Neid õisi me ekraanil nägimegi, kui meie vaimueliidi noorelt esindajalt tuli riigikogu kõnetoolist üleskutse asendada eesti keel riigiasutuses inglise keelega.

Muidugi võib eestluse rahvuskehal esineda veel lihastõmblusi, nagu selleks olid Lille ja Valtoni sõnavõtud. Ent seisusena on eesti vaimueliit ikka üsna kehvas seisus ja seda iseloomustas kogu saali täielik ükskõiksus selle otsese rünnaku suhtes eesti keele vastu.

Täna on juba ilmne liialdus rääkida eesti keelt veel kõnelevatest inimestest kui rahvusest, kelle võrdkujuks võiks olla Peipsi ja Läänemere vahelises aiakeses toimetav siilike, nagu see oli EW-s ja laulva revolutsiooni päevil ENSV-s. Me oleme juba palju lähemal liberaalide (ja ka kommunistide) ideaalile rahvustevabast (seega ka estnischfrei) maailmast ja sarnaneme pigem ajutisele liivahunnikule, mis koosneb sootunnustest, perekonnast ja rahvusest vabadest liivaterakestest, mida kõikvõimsa Kapitali tuul üle maailma laiali kannab.