Piret Väinsalu: GMO on karuteene keskkonnale
Lugedes Bjørn Lomborgi arvamuslugu „Keskkonnaaktivistide karuteene“, ärkas minu sees üks keskkonnaaktivist, kes ei taha end süüdi tunnistada miljonite laste surmas. Vähemalt mitte rohkem kui iga teine eurooplane, kes tarbib kolmandast maailmast pärit saadusi, mis on kasutanud kohalike niigi nappe veevarusid, väärtuslikku põllumaad ja muid ressursse, jättes sealsed inimesed tühjade käte ja kõhtudega. Mis puutub aga GMO taimedesse, siis keskkonnaorganisatsioonid pole nende suhtes kriitilised ei lõbu ega kasumi pärast, vaid nendega kaasnevad tõepoolest arvestatavad keskkonnaprobleemid ja riskid.
Veelkord ohtudest
Kõige laialdasemalt kasvatatakse geneetiliselt muundatud sojauba, maisi ja puuvilla, mis põhiliselt on herbitsiidiresistentsed või toodavad bakteri geeni abil ise insektitsiidi. Biotehnoloogia kompaniid väidavad, et sellised taimed vähendavad taimekaitsevahendite kasutamise vajadust, kuid 16 aasta pikkune uuring USA-s näitab, et pestitsiidikasutus on suurenenud 183 miljoni kilogrammi võrra. Pestitsiidid tekitavad märkimisväärset kahju elusloodusele ja keskkonnale ning süvendavad põllumeeste ja laiemalt kogu põllumajandussektori sõltuvust neid tootvatest kompaniidest.
Herbitsiidiresistentsete taimede kaasnähtusena on tekkinud juba ka superumbrohud, mille puhul herbitsiidiresistensust tekitav geen on ristumise teel jõudnud metsikutesse taimedesse. Selline asjade kulg viib paratamatult suurema herbitsiidikasutuseni ning lõpuks uute herbitsiidide ja neile vastavate uute resistentsete GMO taimede väljatöötamiseni. Majandusele ja biotehnoloogia kompaniidele võib see ju kasulik olla, kuid see on suletud ring, mis nõuab aina uuemaid tehnoloogilisi täiustusi.
Ökoloogia ja elurikkuse seisukohast vaadates on ristumine metsikute sugulasliikidega äärmiselt murettekitav. Sellised evolutsioonivälised liigid võivad looduses olla üsna edukad ja me ei tea, mis on nende pikaajaline mõju ökoloogilisele tasakaalule. Samuti on oht traditsiooniliste sortide mitmekesisuse kadumiseks ja probleem tavapõldude geneetilise saastumisega GMO taimede tõttu, mis viib nii mõnegi taluniku patendiküsimuste tõttu biotehnoloogia firmaga kohtusse.
Kriitikud seavad kahtluse alla ka tehnoloogia ohutuse, kuid selleteemalisse arutellu ma pigem oma geenitehnoloogiaalaste teadmistega ei kipu. Talupojamõistus ja ettevaatlikus ütlevad siiski: teadus pole arenenud nii kaugele, et mõista kõiki eluslooduse tahke. Geenide ja keerukate nukleotiidide järjestustega manipuleerimine praeguste parimate teadmiste kohaselt võib tulevikus kaasa tuua seninägematuid aspekte ja protsesse, mida on võimatu tagasi pöörata. Tuletagem meelde näiteks DDT - pestitsiidi, mis oli pärast teist maailmasõda laialdaselt kasutuses. Alles 70. aastatel hakati seda keelustama, kuna leidis kinnitust selle kantserogeenne toime ja tõsine kahjulikkus keskkonnale. DDT jäägid on aga tänaseni keskkonnas.
Küsimus pole vaid A-vitamiinis
Jõuan lõpuks ka selle imelise riisi juurde, millest käesolev lugu on inspireeritud. Kui poleks olnud keskkonnaaktivistide vastuseisu, kas siis tõesti päästaks kuldne riis juba üle kümne aasta miljoneid lapsi A-vitamiini vaegusest ja surmast? Siin ilmneb oluline vastuolu – esialgne kuldse riisi versioon sisaldas beetakaroteeni, millest keha saab sünteesida A vitamiini, nii väikeses koguses, et riisi oleks tõesti pidanud kilode kaupa sööma. Alles 2005. aastal loodi kuldne riis 2, mis tõepoolest sisaldab 20 korda rohkem beetakaroteeni kui esimene versioon. Ka seal on mitmeid küsitavusi ning laiaulatuslikke uuringuid pole siiamaani tehtud. Loomade peal pole katseid kunagi teostatud, kuid kuldse riisi kodulehe infoga tutvudes võime kergendatult hingata: projektiga seotud biotehnoloogia firma Syngenta usub, et GMO seemned on täiesti ohutud. Mis siis muud, kui võimalikult ruttu geneetiliselt muundatud riis kasvama panna ja inimesteni viia.
Ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition avaldati hiljuti tõepoolest kaks artiklit esimestest inimkatsetest, kus teatati, et kuldses riisis leiduv beetakaroteen sünteesitakse kehas edukalt A-vitamiiniks. Üks uuring kasutas katseisikutena viit USA täiskasvanut ning teine keskmise sissetulekuga peredest pärit Hiina koolilapsi (kokku 68 last), kellest kolmandik said kuldset riisi. Mainimist väärib, et lapsi uuriti teaduseetikat ja seadusi eirates ning tekkis skandaal, kus Hiina lausa eitas katseid. Tekib küsimus, kui tõsiselt saab sellist teadusartiklit üldse võtta ning kas katseisikute taust ja hulk on piisav laiapõhjalisteks järeldusteks.
Beetakaroteeni sünteesimine A-vitamiiniks oleneb olulisel määral inimese ülejäänud toidulauast. Sellele aitab kaasa teatud vitamiinide ja mineraalainete olemasolu ning eelkõige on vajalikud lipiidid, eriti küllastumata rasvhapped. Tegeliku sihtgrupi ehk alatoitumuses ja toitainete defitsiidis olevate laste puhul, kes võib-olla peale riisi muud ei söögi, võib A-vitamiini omastatavus olla erinev. Niisiis kuigi A-vitamiini puudus on tõsine probleem, ei tasu unustada, et samamoodi on tegu ka teiste oluliste toitainete defitsiidiga. Kui GMO riis ka suudaks lahendada A-vitamiini puuduse, kas sellele peaks järgnema riis, mis toodab lisaks ka kõiki teisi vajalikke toitaineid?
Keskkonnasõbralikumad ja kestlikud lahendused
Probleemile tuleb läheneda terviklikult ning tegelda eelkõige selle lähtekohtade parandamisega, mitte ilmingute kõrvaldamisega. 2008. aastal 58 riigis tehtud ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni uuring leidis, et ökoloogiliste põllumajandusvormide toetamine ja ebaausa kaubanduse ümberkujundamine on toidukvaliteedi tõstmiseks parem strateegia kui GMO-d. Kestlik lahendus saab olla vaid toidu varustuskindluse ja mitmekesisuse suurendamine ülalmainitud viisidega ning elanike harimine ja julgustamine ise võimalikult mitmekesist toitu kasvatama.
Ebaõiglaste kaubandussuhete ja intensiivistatud monokultuurse põllumajanduse, kus kasvatatakse suurtel aladel vaid ühte taimekultuuri, ümberkujundamine on pikk ja aeganõudev protsess, mis nõuab tugevat poliitilist tahet. Seetõttu on tõesti oluline samal ajal toitainete vaeguse leevendamine. Sellega saavad tõestatult ning keskkonnale ohutult hakkama toidulisandite ja toidu rikastamise programmid, mis keskenduvad mitmesugustele toitainetele.
Ei saa väita, et rikastamisele kuluvad müstilised summad. Näiteks riisi rikastamise kulud on 1,5%–3% selle jaemüügi hinnast. Heaks näiteks on Guatemalas alustatud suhkru rikastamine A-vitamiiniga, mis on edukas olnud mitmetes Ladina-Ameerika riikides. Tänu mitmesugustele projektidele paraneb üha ka olukord Filipiinidel – 2008. aasta Food and Nutrition Research Institute’i (FNRI) 7th National Nutrition Survey kohaselt oli 2003. aastal A-vitamiini puuduses 40% kuue kuu kuni viie aasta vanustest lastest ning aastal 2008 oli sama näitaja 15,2%. Uuemaid uuringuid ei õnnestunud mul leida, kuid võib eeldada, et praeguseks on see veelgi vähenenud.
Kokkuvõttes on geneetiliselt muundatud taimede riskid elurikkusele ja keskkonnale tõsised ning lahtisi küsimusi on mitmeid. Tehnoloogiate patenteerimine toob kaasa sõltuvuse suurtest kompaniidest ja toidu varustuskindluse vähenemise. Kaheldav on ka nende lubatud kasulikkus tarbijatele. Saadav materiaalne kasu võib mõningate jaoks olla väärt suuri riske, kuid jätkusuutliku arengu seisukohast pole GMO taimed end kuidagi õigustanud. Teatavasti kasumile orienteeritud maailmas on praegust süsteemi ümber kujundavad poliitilised otsused rasked tulema ning panustatakse ikka sinna, kus rohkem ja kiiremini raha liigub, olgu selleks siis GMO või monokultuuride laiendamine. Samas tuleks arvestada nende maksumuse sisse ka tekkivad väga suured keskkonnakahjud. Parandamaks arenguriikide elujärge, võiks GMO taimede toetuseks kasutatav raha, tahe ja aeg leida pigem rakendust pikas plaanis jätkusuutlike lahenduste arendamises.
