Haldo Oravas: Linnastumine on mõistlik paratamatus
Muidugi võime öelda, et inimesed ise võtsid laenu, hindasid oma võimeid üle, usaldasid riiki, panku ja palju muud. Ent veel olulisem – sellised inimesed ei taha enam Eestis elada. Neil on piinlik ja halb siin olla. Tean inimesi, kes just sellisel põhjusel on kolinud välismaale – seal ei tunne neid keegi ja nad saavad alustada uue, puhta identiteediga.
Osa neist, kes käivad välismaal tööl, ei teegi seda ainult kõrgema palga pärast. Teisalt kasvab aga nende perede arv, keda kaugtöö on lahku ajanud.
Töökohtade tagamine annab võimaluse teha elus pikemaajalisi plaane ning loob isikliku elu stabiilsust, mis on tähtsam, kui me esmapilgul arvame. Töökoht peab olema kodu lähedal – see võimaldab elada mõnusat ja rahulikku pereelu, eriti kui on väikesed lapsed. Seepärast pean siinkohal lausa vastu vaidlema erakonnakaaslasest põllumajandusministrile, kes leidis, et riigiasutused võiksid olla üle Eesti laiali. Kunstlik regionaalpoliitika on igale vaesele riigile liiga kallis ning pigem destruktiivne, mitte mõistlikult konstruktiivne.
Linnastumine ei ole mitte halva regionaalpoliitika, vaid elustiili muutumise küsimus. Kui veel 1990ndate alguses oli põllumajanduses hõivatud 120 000 inimest, siis tänaseks on neid eelkõige tõhususe kasvu tõttu alles 20 000 inimest. Kas ülejäänud peaksid lehmalüpsmise ja pullipidamise asemel seenekorjamisega raha teenima või on Soomes ehitamine ja isegi koristamine rohkem tulu ja ka rahuldust pakkuv tegevus?
Kas keegi on kokku arvutanud, mitu liitrit bensiini on kulunud haridus- ja teadusministeeriumi Tartusse viimise tõttu rohkem, kui ministeerium oleks olnud Tallinnas – kardan, et see number oleks muljetavaldav. Kontsentreerumine suurematesse linnadesse on loomulik ühiskondlik protsess, mis puudutab paratamatusena suuremat osa maailma riikidest ning sellele käe ette panemine on olnud ülikallis ja ajutine.
Kunagi rääkis ühes Eesti Ekspressi numbris oma elust maal National Geographicu Eesti peatoimetaja Erkki Peetsalu – kui mees linnas käib, on tal pärast seda linnapohmell. Paraku tabab see järelmõju vaid neid, kes kunagi pikalt linnas on elanud ja saavad nüüd maal lubada endale majanduslikult kindlustatud elu. Sellised maakad on vähemuses.Enamik maakatest talub igapäevast maapohmelli, kus kokku saavad sotsiaalsed probleemid ja tööpuudus. Viimane ajendab aga hoopis Soome tööle minema.
Aastaks 2030 elab linnades või linnalistes piirkondades (milleks Eestis võib lisaks Tartule, Narvale ja Pärnule lugeda ka Tallinna lähiümbruse valdu ehk kuldset ringi) lisaks 1,25 miljardit inimest. Linnalistes asumites on reeglina kvalifitseeritum tööjõud. Ega targad ja kõrgharitud Eesti naised ilmaaegu Tallinnasse ei koli. Siin on tööd, leiba ja võrdväärseid mehekandidaate.
Britid toetavad linnalisi piirkondi, sest 47% Suurbritannia SKTst tuleb just sellistest piirkondadest. Sinna on koondunud oskuslik tööjõud ja tootmine ning tekkinud omamoodi väikesed inkubaatorid.
Ränioru (Silicon Valley) edu seisneb ikka konkurentide võistlemises, mitte metsas omaette pusimises. Nokiale on ju korduvalt ette heidetud just seda, et Euroopa ääremaal, põhjapõtradega võidu joostes, jääb ühel hetkel lennukatest ideedest puudu. Konkurentidelt õppimine on edu pant – Apple’i edu ei kesta igavesti just seepärast, et teised pürgivad ka. Kuid kliendid sellest ainult võidavad. Paremaks saavad nii Apple kui ka konkurendid.
Elu ei kesta igavesti – me peame oma elu kujundama nii, et ta pakuks meile maksimaalset rahuldust ja rõõmu – kogu aeg. Töö, raha, sugulased, sõbrad ja kodumaa ei ole üksteist välistavad asjad.
Parem on, kui võrokene või mulk kolib Tallinna või Viimsisse (mis on elanike arvult juba suurem kui Rakvere ja varsti ka Viljandi), kui ta läheb tööpäevadeks Soome kaerahelbepudru peale. Perekondade püsiv pikaajaline lahusolek töö tõttu laastab nii suhteid kui ka riiki.
Mulle isiklikult on eriti kummaline, et meie riik ei mõista, kui tähtis on tagada töö kõrval inimestele ka lasteaia- ja koolikohad. Mul on hea meel, et Jüri Mõis oma lapse lasteaia koha pärast kohut käib. Õige küsimus, mis tõstatab suurema probleemi. Näiteks Viimsi, mis on Eesti noorim vald oma keskmise 36 eluaastaga, ei saa vaatamata suurele tahtele normaalselt kooli- ja lasteaiakohti juurde ehitada, sest riiklikud piirangud on hoopis seinana ees. Jõukohaseid laene juurde võtta ei tohi. Ja ehk poleks ka vaja, kui riik ulataks kasvavatele (linnalistele) piirkondadele selgelt abikäe.
Eestis võib riigi rahandus olla paigas, aga Eesti kui kodu ja kodumaa pole kaugeltki korras. Rohelise vaikelu õilistamine on romantiline, aga siiski demagoogia seni, kuni reaalsuses ei saa tädi Maali külast maakonnakeskusesse bussiga sõita tihemini kui kord päevas. Maaelu on võimalik püstirikastele, linnalähivallaelu jõukatele. Tubli töömesilane saab senist regionaalpoliitikat arvestades rahulolevalt sumiseda vaid Tallinna magalas – bussid sõidavad, lasteaiad, koolid, huviringid, töökohad ja poed on lähedal. Mujal peab hakkama saamiseks ikka päris nutikas olema.
