JUHTKIRI: Aidata mehi, kes ihaldavad lapsi
Päevaleht kirjutas, kuidas pedofiiliakuritegude eest vangis istunud ja enne tähtaega vabastatud Toomas Meola, endise nimega Toomas H. Liiv, on sattunud uute seksuaalkuritegude eest uuesti kohtu alla. Paraku pole see juhtum erand: Põhja prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsetalituse juhi Pille Alaveri sõnul on seksuaalkurjategijate retsidiivsus väga kõrge.
Viimastel aastatel on avalikkuse ette jõudnud terve rida erinevaid pedofiiliaskandaale, millega on seostatud muuhulgas mitmeid avalikkuses tuntud inimesi.
Selles, et laste vastu suunatud seksuaalkuriteod on üks jäledamaid kuriteoliike, ei kahtle ilmselt keegi. Seksuaalne ärakasutamine – eriti veel kaitsetu lapsena, kes ei oska võimalikke ohte ette näha – võib jätta sügava jälje kogu eluks. Ühiskond peab tegema kõik võimaliku, et selliseid kuritegusid ennetada ja ohvreid aidata.
Aga kui küsida, kas Eesti ühiskond ja poliitikud on seda probleemi piisavalt tõsiselt võtnud, ei saa kahjuks vastata muudmoodi kui eitavalt. Aegajalt räägitakse ikka ja jälle pedofiilide nimekirjadest, mullu mais võttis riigikogu vastu keemilist kastreerimist võimaldava eelnõu, aga seda ei saa pidada selle probleemistikuga tõsiseltvõetavaks tegelemiseks. Vaja on astuda veel vähemalt kaks suuremat sammu.
Esiteks peaks Eesti üle vaatama seaduse, mis lubab astuda seksuaalvahekorda vaid 14-aastase noorega, et mitte öelda lapsega. On paradoksaalne, et kui 50-aastane mees vaatab pornograafilist materjali, mis kujutab seksuaalvahekorda näiteks 14-aastase poisi või tüdrukuga, on see klassifitseeritav lasteporno tarbimiseks, aga kui sama vana mees astub reaalselt seksuaalsuhtesse sama vana noorega, on see justkui legaalne. Kas saame tõesti rääkida kahe võrdse inimese suhtest, kui üheks partneriks on 50-aastane mees ja teiseks 14-aastane tüdruk või poiss?
Enamikus Euroopa riikides on see vanusepiir kõrgem – Taanis ja Prantsusmaal 15 aastat, Norras, Soomes ja Belgias 16 aastat. Jah, arusaadav, et seadusega ei tohiks piirata kahe enam-vähem samas vanuses noore omavahelist suhet, näiteks karistada 17-aastast poissi, kes armastab 14-aastast tüdrukut, aga seegi on lahendatav. Näiteks Saksamaal tohib 14-aastase tüdrukuga – ilma karistust kartmata – suhet omada kuni 21-aastane noormees, sellest vanusepiirist vanem isik aga vaid juhul, kui on kindel, et “ta ei kasuta ära 14-15 aastase noore puudulikku enesemääramisvõimet”.
Miks ei võiks Eestiski üritada seadustega kaitsta 14-15-aastasi noori ammu keskikka jõudnud meeste poolse ärakasutamise eest, samal ajal aga mitte keelates noortel seksuaalselt lävida omavanustega? On ju suur vahe, kas 14-aastase poisi või tüdruku kallim on 16- või 17-aastane või hoopis 50ndates eluaastates. Esimesel juhul saame rääkida võrdsest suhtest, teisel juhul tõenäoliselt mitte.
Teiseks vajab Eestis tõsist läbivaatamist pedofiilide teraapia. Seksuaalhälvete omamine või mitte omamine ei pruugi kahjuks olla inimese vaba valik. Nagu kirjutas sügisel väljaanne LP, leidub mehi, kel on pedofiilsed kalduvused, kuid kes võitlevad kogu hingest, et neid mitte välja elada ega kedagi kahjustada. Selliseid inimesi tuleb aidata, pakkudes neile kaasaegset teraapiat. Näiteks Saksamaal Berliini kuulsas Charité kliinikus saavad sellised mehed kaasaegset grupiteraapiat, kus nad õpivad oma instinkte kontrolli all hoidma, lisaks pakutakse neile, kes vajavad, veel keemilist kastreerimist.
Eesti arsti-psühhoterapeudi Lemme Haldre sõnul on Eestis küll olemas pedofiilide ravikava, mis sisaldab kombineeritud ravi – ravimeid ja psühhoteraapiat – aga psühhoteraapia pool on nõrk. Ambulatoorne psühhoteraapia on tasuline, haigekassa selle eest ei maksa ja selle kättesaadavus on halb. Lisaks ei julge Eesti mehed alati abi otsima minna, sest juhul, kui psühhoterapeudi juurde tuleb klient, kes ütleb, et on teinud pedofiilse teo (selle alla kuulub ju ka põhimõtteliselt näiteks lasteporno tarbimine), on terapeut kohustatud politseisse teatama. Lemme Haldre sõnul võiks kaaluda selle seadusepügala läbivaatamist. Ja see oleks ka mõistlik – sest nii saaks ära hoida võimalike pedofiilisete tegude kordumist tulevikus. Samuti peaks Eesti – kui tahame tõesti pedofiilia ennetamist tõsiselt võtta – avardama tasuta teraapiavõimalusi. Aidates seksuaalhälvetega inimestel end kontrollida aitame kogu ühiskonda ja väldime uute ohvrite kannatusi.
