Toomas Lepp: Mille nimel peetakse Eesti ajakirjanduses lõputut sõda?
Tallinna TV juht Toomas Lepp kirjutab ja imestab, et miks on Eestis nii palju kurjust ja miks tahetakse kogu aeg kõigile ära teha.
Enne kui käesoleva artikli haaravad oma kombitsaisse mittekeskerakondlikud netikommentaatorid – need, kes meeldivad Eesti Ekspressile, ERR-le, Postimehele ja paljudele teistele end Keskerakonda vaenavateks ajakirjandusproffideks pidavatele isikutele – juhin tähelepanu, et Tallinna Televisioon ei ole süüdi selles, et lasteaedu on vähe, et linnatänavad on augulised ja kevad hiline, millele viitas keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus hiljuti Riigikogus ja millest kirjutas nii armsasti tulevane Tallinna linnapeakandidaat Laine Raudjärv.
Enne kui, lugupeetud netikommentaatorid, asute minu kaudu Tallinna TVd sõimates arvutiklahve piinama, vaadake Tallinna TV saatekava – leiate sealt sotsiaaldemokraatide saate Mina Tallinlane, kultuurisaate Tartu filmifestivalist ja Eesti kirjanikest, sõjajärgset arhitektuuri tutvustava programmi Vintskapist soklini, muusikasaated Linn ja muusika ning Pillimeeste pooltunni, Priimäe hariva saate Valgust, Tallinnfilmi kirjandusklaasika mängufilmid, Andres Söödi ja Lennast Mere dokfilmid jne. Vägagi agiitpoliitiline programm, mis? Kas reformierakondlase Igor Gräzini ja rahvaerakondlase Mart Helme regulaarsed ülesastumised Tallinna TV-s ikka niiväga võib liigitada Tallinna propagandasadete hulka?
Ärge jumalapärast kommenteerige!
Ma palun kõigil Tallinna ja Toompea vahelises sõjas kaevikutes Tallinna poolel olevatel kodanikel mitte seda lugu kommenteerida. Prokuratuuril palun valmis olla arutamaks mulle esitatavate solvangute ja inkrimineeringute taga olevate IP aadresside reaalseid omanikke.
On hämmastav missuguse kirglikkusega “paljastab” ajakirjandus Keskerakonnaga kasvõi kaudselt puutuva maailma valupunkte. Iga päev toob uue. Eile pahad netikommentaatorid. Üleeile parteimaksu maksjad ja Savisaare oletatav Šveitsi pangaarve. Kui maailma vapustas pärast Küprost Euroopa Liidu ja Venemaa soov paljastada pangasaladused ja Wikileaks tiris välja Kaymani saared ärimeeste miljarditega, söösteti koheselt Eesti ajakirjanduses Savisaart seostama offshore kasutavate kahtlase taustaga ärimeestega.
Eesti Ekspressis ilmus pealkiri – “Mitte ainult Kofkin ja Savisaar - kõik offshored vahele võetud!”
Artiklis endas polnud Kofkinist ja Savisaarest sõnagi, aga juba ainuüksi pealkiri on eksitav kui mitte kriminaalne. Sest ei Kofkinit ega Savisaart pole vahele võetud, ammugi mitte kõiki offshore. Aga mis sest, saab jälle ära panna, midagi jääb ikka külge. Vaidluse lõpetas Šveits - pangasaladusi ei avaldata.
Ekpressi algatatud netikommentaaride lugu aga on lahja, ei sisalda midagi uut, isegi peatoimetaja kinnitas paljusõnaliselt, et kõik on ju korras. Milleks siis paberit raisata? Aga põhjus on – igavene nagu müür – Tallinna linnavalitsus. TV3-e Kolmeraudses vajus asi täiesti kokku – ei Janek Mäggi ega Peeter Ernits leidnud netikommenteerimises midagi tähelepanuväärset. Skandaali polnud.
Meedia kartell
On võrdlemisi tüüpiline, et kui Keskerakonna põhivaenalane Eesti Ekpress piiksatab, siis kohe kraakstab ERR, asja võtavad üle Postimees ja Delfi.
Hiljem võimendavad seda teised kanalid, viidates avalikkusele huvipakkuvale probleemile. Kas see on kartell või kartus sõimumaailmast maha jäädes vähe klikke saada? Kindlasti ei kuulu kartellileppe hulka näiteks VEB fondist rääkimine või Äripäeva kaudu lahvatanud Siim Kallase ja Heiki Kranichi jahmatamapanev reaktsioon ajakirjaniku küsimusele – kas Reformierakonna toetusraha tuli Venemaalt?
Kas avalik-õiguslik?
See, et ka ERR alatasa Keskerakonna kallal on, ei ole kellelegi saladus. See, et Anvar Samost ja Aarne Rannamäe oma viha Keskerakonna vastu igal momendil välja näitavad, pole ka mingi saladus.
Aga see, et kolmel märtsipäeval järjest ERR saadetes - laupäeval saates "Rahva teenrid", pühapäeval saates "Olukorrast riigis" ja teisipäeval saates "Vabaiigi kodanikud" - seatakse üks ja seesama sihtmärk - käsitledes Tallinna ametnike politiseeritust kritiseerida valimatult Keskerakonda, kas see ei tundu eboproportsionaalsena?
Saates "Vabariigi kodanikud" kõlas mitmel korral varjatult ja varjamatult üleskutse - ärge valige Keskerakonda. Ilmselt olid ka saatesse kutsutud inimesed valitud printsiibil, et keegi ometi ei avaldaks Keskerakonda kaitsvaid seisukohti.
Ja kuidas saanukski? - kindel Keskerakonna preagune vihkaja Deniss Boroditš täitis Tuuli Koch andmetel väidetavalt KAPO salakuulaja ülesandeid jälitades Keskerakonna esimeest, Jüri Adamsi Keskerakonna vastased seisukohad on kindlalt teada juba pikki aastaid. Nii et kindel valik.
Saates "Rahva teenrid" juhtus siiski niisugune asi, et AK peatoimetaja Urmet Kook julges avaldada natuke teistsugust - Rannamäe omast tunduvalt tasakaalustatumat seisukohta - aga hr. Kook pandi kohe paika ja tal ei lastud oma seisukohta kaitsta. See, et mõnel ERR püsisaatejuhil on oma negatiivne arvamus Keskerakonna kohta, mida nad isegi varjata ei püüa, pole probleem. Probleem on see, et ERR ei püüagi leida tasakaalu, mis on tema üks seadusest tulenevaid ülesandeid, üldisemas plaanis. Miks ei ole ERR eetris mõni poliitikasaade tesistsuguse maailmavaatega saatejuhtide juhtida?
Aastaid tagasi kerkis avalikkuses küsimus samuti saate "Olukorrast riigis" tasakaalustatuse suhtes, siis kõlas RHN esimehelt Andres Jõesaarelt mõte, et üks tasakaalustav saade võiks tekkida. Aga ei ole tekkinud - senini. Jõesaar igatahes taunis olukorda "Olukorrast riigis". Tulutult.
On selgemast selgem, et ERR ja kogu suur meedia püüab ära kasutada igat võimalust sildistada Tallinnat negatiivses plaanis - kui räägitakse kuritegevuse kasvust, siis nimetatakse Tallinnat lausa kuritegevuse pealinnaks jne. Kui on tegemist mõne teise erakonna kritiseerimisega (viimati IRL, aga ka Reformierakonna rahastamine), siis tuletatakse alati meelde, et Keskerakonnas on palju hullem.
See torkab väga silma. ERR ametnike jutt sellest, et kui erinevad pooled ERR-ga rahul pole, siis nagu olevat kõik korras, kahjuks ei päde. Mõne ERR saatejuhi viha võib siiski patoloogiline olla. Üldine tunnusjoon uudistevalikule kui tegemist Keskerakonnaga, on positiivsuse vältimine.
Kes on rahvas?
Postimehe gallupis teatas ca 70 % vastajaist, et Mart Laar ei sobi Eesti Panga nõukogu esimeheks (kokku ca 7500 vastajat). See on kümnetes kordades suurem rahvavarv kui Rahvakogu 300. Representatiivsusest ei saa kõnelda küll kummagi kogu puhul, aga nii suur Laari vastaste arv Postimehes oleks pidanud Riigikogu 46 saadikut ja presidenti siiski mõtlema panama. Rahvas on ju rääkinud. Või on meil mitu rahvast? Või on mitu standardit?Loodetavasti suudab meedia siiski tasakaalukalt arutleda selle üle, kas aeg on liigestest lahti, ja mis on Eesti idee. Vaba mõttega. Ülo Vooglaid määratleb valdkonnad, mille üle peaks arutama igapäevaselt rahvas ja ka meie ajakirjanikud:
“Kas Eesti rahvas üldse väärib oma riiki, kes on nii hoolimatu, et laseb endaga manipuleerida ja ei tee väljagi, kui nn juhtkond otsib võimalusi iseseisvusest vabanemiseks, kes on nii sõge, et laseb oma keele sassi ajada, kes on nii rumal, et ei leia võimalusi oma kõige kallima vara – ande avastamiseks, hoidmiseks ja rakendamiseks kodumaal, kes on nii lodev, et eelistab võitlusele meelelahutust ja meelemürke, kes on nii ükskõikne, et jätab rahvuslikud aated unarusse, kes on nii laisk, et ei viitsi pingutada selleks, et jõuda tasemele, kus oleks reaalselt, ehedalt, mitte mängult, osaleda oma riigi rajamises ja hoidmises, kes on nii kõrk, et ei õpi nende rahvaste kogemustest, keda polegi enam olemas, kes on nii saamatu, et talub ametikohtadel isikuid, kes alatasa valetavad ja teenivad võõraid huve.
Eesti on kriitilisel teel”.
