Liisa Pakosta: Tallinna noored ei tohi olla vahend mõne naaberriigi või erakonna poliitiliste eesmärkide saavutamiseks

Neid riike, kus üldharidust antakse linnakoolides ka mõnes muus keeles peale riigikeele, on terves Euroopas vaid mõni üksik (näiteks Moldova). Keegi ei nõua endale näiteks türgikeelset kooli Saksamaal, ehkki see ei sega türklasi ennast seal täieõiguslike kultuuriliste türklastena tundmast.

Isegi tolerantsuse etalonid Põhjamaad pakuvad vaid riigikeelset üldhariduskooli ning mobiilsematele rahvusvahelist õppekava, ent kohalik keel tuleb ikka selgeks õppida. Sest ühiselt arusaadav keel on sild inimeste vahel, ühiskonna lõimelõng, kõikide rikkus. See rikkus ei meeldi neile, kes soovivad hoida osa inimestest vaestena, sõltuvatena, eraldatuina. Viimaste nädalate uudised kinnitavad taas, et Eesti koolide keeleküsimuse näol on tegemist Moskvast juhitud suurema plaani osaga.

Niinimetatud kaasmaalastepoliitika Moskvast

Keskerakond (aga ka sotsiaaldemokraadid) käib mööda kohtuid, otsides võimalust Tallinna eesti- ja venekeelseid elanikke teineteisest võimalikult kaugel hoida. Sihikule on võetud kõik kohtuastmed Euroopa inimõiguste kohtuni välja. Venekeelse gümnaasiumi meeleheitlikul säilitamisel olukorras, kus vene noored ise on huvitatud keelte õppimisest, headest töökohtadest ning heast hakkamasaamisest nii Eestis kui ka Euroopas, rääkimata astumisest tasuta kohtadele ülikoolides, on kahjukannatajaiks eeskätt vene emakeelega noored ise. Kui loeme Eesti Kaitsepolitsei viimast aastaraamatut, siis näeme, et noored on muudetud lihtsalt ühe suurema plaani mutrikesteks.

Venemaa huvi on oma niinimetatud kaasmaalastepoliitikaga siduda Eestis elav venekeelne kogukond Tallinna asemel Moskvaga, hoida neid manipuleeritavatena ning eraldiseisvalt teistest – eraldatusele suunatud hariduspoliitika ehk vene keele Nõukogude Liidu aegse eristaatuse säilitamine on selle eesmärgi hoidmisel prioriteediks. Vastupidine tähendaks, et hea hariduse ja keeleoskuse saanud noor inimene näeb enda osana vabast Euroopast.

Venemaa nn kaasmaalastepoliitika üheks osaks on veel Eesti ja teiste nn lähivälismaade autoriteedi kahandamine ning rahvusvaheliste positsioonide kahjustamine. Sellest tulenevalt kuuleme järjepanu, justkui oleks rikutud inimõigusi (tegelikult ei ole), justkui oleks eestikeelsest haridusest rääkimine rahvustevahelise vaenu õhutamine (mida see ka loomulikult pole), justkui peaaegu et piinataks vene noori eesti keele nõudega.

Noorem rahvas ehk ei teagi, et nende vanemate põlvkonnad käisid koolis tervelt aasta kauem kui see oli kohustuslik vene rahvusest noortel – aasta täiendavat keeleõpet andis kokku väga hea hariduse, mis on lubanud Eesti inimestel tänu vene keele oskusele leida häid töökohti, lugeda originaalis vene kirjandust või suhelda fantastiliste vene inimestega otse ja ilma tõlkevaevadeta. Hea meel on näha tänaste eesti noorte kasvavat huvi vene keele vastu – suure naabri keele oskus pole luksus, vaid tööturul hakkamasaamiseks üha enam paratamatus.

Lahendused ootavad elluviimist

Sügiseste kohalike valimiste üks sõlmpunkte Tallinnas on rahvustevahelise konflikti õhutamise lõpetamine ja haridusvõrgu arendamine noorte endi, mitte Moskva vajadustest lähtuvalt. Koolivõrgu on õpilased ise suuresti juba korda teinud, ühtviisi vähe õpilasi on osades gümnaasiumiklassides nii vene kui ka eesti gümnaasiumides (Tallinnas leidub koole, kus kümnendas klassis õpib alla 20 õpilase).

Parematesse gümnaasiumitesse on tung samal ajal väga suur, nii nagu on väga populaarsed ka head eesti keelt andvad lasteaiad. Lasteaedadesse peakski olema suunatud keeleõppe raskus järgnevatel aastatel. Varajast keelekümblust lasteaedades on Eestis arendatud 10 aastat, selle rakendamist on Airi Kuke juhtimisel uuritud Tallinna Ülikoolis. Pisikestel keelekümblejatel on uuringute põhjal hea eneseusk: nad on aktiivsed, avatud, julged ja neil on elav huvi ümbritsevas maailmas toimuva vastu – ja muidugi ka päris hea keeleoskus, sest lapsed õpivad mängeldes ning lennult. Teisisõnu on head keeleõpet saanud lasteaiamudilased kõike seda, mille poole me Eestis püüdleme.

Ka põhikoolis oleks vaja senisest paremat eesti keele harjutamist – sõltuvalt kooli enda õppekavast võib eesti keeles või eesti keele toega läbi võtta näiteks mõned aineteülesed teemad. Võit oleks topeltsuur – esiteks õpib laps kergemini, kui ainetundidesse klammerdumise asemel räägitakse lapsele huvipakkuvatest teemadest, omandades selle taustal ka vajalikke teadmisi. Samuti jäävad eri tundides korratud laused ja mõtted paremini meelde, olgu need siis eesti, inglise või prantsuse keeles, sest huvitaval kombel on kahe viimase keele suhtes õppimisvalmidus üleüldine.

Mööda koole käies on ka selgelt näha, et kooliõpilaste ja lapsevanemate huvi toetab ka nii eesti keele õpet riigikeelena kui ka vene keele õpet võõrkeelena, oleks vaid Tallinna juhtidel ka seda tahet! Tallinna noored ei tohi olla pelgalt naaberriigi või mõne erakonna poliitikatööriistaks. See oleks liiga kallis hind, sest keeleoskus ja lapsepõlves omandatud väärtushinnangud mõjutavad inimest terve tema elu.