Janne Andresoo: Raamatukogu peab köitma rahvast ja tema lugu

Käesolev aasta on Eesti Rahvusraamatukogu jaoks eriline – tänavu möödub 95 aastat Rahvusraamatukogu sünnist ning 20 aastat meie peahoone valmimisest Tõnismäel, millele talgute korras paljud eestimaalased kaasa lõid. Me oleme sündinud ja taassündinud koos Eesti Vabariigiga. Pöördelised hetked pööravad rahva oma pärandi juurde tagasi. Pööravad nina raamatusse.

Kes me oleme ja kust me tuleme, on kohased küsimused ka täna. Ligi 10 aastat Euroopa Liidus ning nüüdsed, küll peamiselt majanduslikud, kuid ka kultuurilised sisepinged kinnitavad, et oma näo ja isikupära säilitamine võib väikerahva jaoks olla väljakutseterohkem ülesanne, kui see esmapilgul tundub.

Keel ja kirjasõna on tugevamad relvad kui mõõk ja raha. Me peame neid kasutama oma rahva ja kultuuri kaitseks. Raamatukogu, eriti emakeelsete raamatute kogu, on rahva identiteedi ning mõtteloo talletaja ning teadvustaja. Rahvusraamatukogu on rahva sild oma eelkäiajatega, oma tütarde ja poegade silmapaistva loomingu varamu.

Raamatukogu hoidlates olevad teosed räägivad meist eestlastest rohkem, kui me ise oskame endast rääkida. Umberto Eco mõte, et tekst on alati targem kui autor, on sügav: lugeja lisab sellele oma teadmised ja tunnetuse, kuid teksti autoril seda pole. Kui me loeme, saame autorist targemaks.

Noor tahab olla tark ja teadmishimuline

Riigiraamatukogu, mis loodi 21. detsembril 1918 Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse otsusega, koondas esmalt paarituhandet õigusloomeks ja riigi valitsemiseks vajalikku raamatut ja dokumenti ning asus Toompea lossis. Riigiraamatukogu kasutasid algselt üksnes riigikogu liikmed.

Tänapäeval on Rahvusraamatukogu avatud kõigile külastajatele – meil on 41 000 lugejat ning 3,4 miljonit teavikut. Ruumi kasvuks on veel – 1993. aastal avatud Baltimaade suurima raamatukogu (seda tiitlit tahavad lätlased meilt küll kogu hingest ära näpata) hoidlatesse mahub kuni 5 miljonit teavikut.

Suur osa lugejatest on ootuspäraselt noored – ligi pooled külastajatest on vanuses 18-30 ning 31% külastajatest on üliõpilased. Möödunud aastal saime juurde 8000 uut lugejat. Eestis on teadmised hinnas. Olla tark ja teadmishimuline on noorte hulgas palju popim kui olla rumal ja ümbritseva maailma suhtes ükskõikne.

1988. aastast Eesti Rahvusraamatukogu nime kandva raamatukogu roll ei ole selle pika aja jooksul mitte muutunud või teisenenud, vaid laienenud. Me ei ole üksnes kultuuriväärtuste hoidla, parlamendi- ja teadusraamatukogu või kultuuri- ja raamatukogunduse arenduskeskus, vaid organisatsioon, mis otsib pidevalt võimalusi, kuidas olla kaasaegne pärandi uurija, säilitaja, propageerija ning loomekeskkond neile, kes loovad seda, mida me homme talletame, väärtustame ja hindame.

Kiirpilk Rahvusraamatukogu ajalukku kinnitab, et meil on, mida hoida. On, mida lugeda ja uurida, millest õppida ja ennast harida. Ringkäigul meie varahoidlasse märkavad külastajad, et oleme ka arhiiv. Rahvusraamatukogu unikaalsemad rariteedid, mis vajavad säilimiseks eritingimusi, nagu 8-kraadise temperatuuriga erihoidlat, on erakordsed ka silmapaistva kollektsiooniga arhiivi jaoks, kus talletatakse rohkem kui viie sajandi jooksul loodud teoseid. Vanimaks on raamatust Postilla super quattuor Evangelia (Basel, 1482) säilinud 32 lehefragmenti, mis avastati harulduste kogus 1977. aastal katkiste köitekaante seest. Siit leiab ka 1872. aastal Virumaal Vihula vallas kohalike talumeeste poolt asutatud ärkamisaegse raamatukogu ehk „Piibliotek`i“, mis tänu asutajaliikme Danel Pruuli perekonnale on säilinud peaaegu tervikuna, sisaldades rohkem kui 1600 nimetust väljaandeid.

Raamatud kolivad arvutisse – aga raamatukogu?

Inimeste lugemisharjumused võivad ajas muutuda, kuid täht, sõna ja tekst jäävad. Lugemine on pigem muutnud veidi oma “olekut”. Me loeme rohkem kirju kui kunagi varem. Tõsi, need kirjad on peamiselt elektroonilised. Laiali läinud tindiplärtsakas kipub meelest ununema. Me loeme rohkem erinevaid tekste kui kunagi varem. Tõsi, need tekstid on tihti lühemad kui 250leheküljeline raamat. Teksti-sõnumite pikkus on pigem paar lauset, millega peab saama öeldud kogu sõnum.

Nende muutusega käib kaasas ka Rahvusraamatukogu – kui on e-raamatud, on vaja ka e-raamatukogu. Seepärast plaanime koos teiste teadusraamatukogudega digiteerida Eesti trükikirjandus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Me peame muutma erinevad tekstid võimalikult kättesaadavaks. E-raamatukogu rikastab ja kiirendab lugemisvõimalusi. Kirjutamine ja lugemine peavad käima käsikäes – inimesed, kes loevad, suudavad end oluliselt paremini ka suuliselt ja kirjalikult väljendada, millest omakorda sünnib suurem mõtteselgus ning seeläbi tervem, kestlikum ning tõhusam ühiskond.

Kirjanik Mihkel Mutt kirjutas mullu 10. mai Postimehes, et kirjanduse maht kasvab progresseeruvalt, sest inimeste võim(alus)ed (kirjandus)tekste toota aina suurenevad. “Kunagi oli kirjutamine elitaarne, papüürus ja pärgament olid kallid. Samas pole selle kõrval oluliselt suurenenud inimeste võime tekste vastu võtta. Kiirlugemisel on piirid ja ilukirjanduseks see alati ei kõlbagi. Ikka loevad parimad meie seast elu jooksul läbi mõni tuhat raamatut.” Me tahame, et Rahvusraamatukogu aitaks igal lugejal leida üles just need raamatud, mis tema elujooksul läbi võiks-peaks ja tahaks lugeda – et ta teeks parima võimaliku valiku.

Raamatukogu teavikute sisu on silmatorkavalt mitmekesine. On teaduskirjandus, tarbetekstid ja on kunsttekstid ehk ilukirjandus – neil mõlemal on oma kindel ülesanne nii meie elus kui ka raamatukogu riiulites. Täpselt samuti on paberraamatud (millest võivad kaugemas tulevikus saada tõesti meie rariteedihoidla eksponaadid) ja e-raamatud – meie hoone sisu kaks teineteist täiendavat väljaannete rühma.

Nii dramaatilisi muutusi kui maailma ajakirjanduses, kus näiteks ajakiri Time ja mitmed tippajalehed lõpetasid paberkujul ilmumise, me raamatute puhul nii kiiresti ei näe. E-raamatukogu loob juurde palju uut, kuid ei võta ära midagi vana – kõik, mis on olnud, jääb, kõik mis veel tuleb, tuleb talle sobivas olekus ja jääb samuti. Tähed on tähed, sõnad on sõnad, raamatud on raamatud – ükskõik kuidas nad tervikuks kokku köidetud.

Raamatukogu tähtsus füüsilise ning vaimse keskkonnana püsib nii täna kui tulevikus, mida väärtustavad meie kaasaegsed ning ilmselt on sellist paika vaja – ükskõik millisel kujul siis raamatud edaspidi ei ilmuks. Raamatukogu on vaikne, kuid elav koht, paik, kus ei ole müra – seda nii füüsilise kui infomüra mõttes.