JUHTKIRI: Bakuu pargi varjatud küljed
Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et Tallinnasse tahetakse rajada Aserbaidžaani pealinna nime kandvat parki. Ühe haljasala korrastamise idee on iseenesest suurepärane, kuid selle sidumine Bakuuga tekitab ka mõningaid küsimusi.
Esimene küsimus seondub riigi presidendiga. Teatavasti valiti 2003. aastal Aserbaidžaani presidendiks Ilham Alijev ning 2008. aastal valiti ta ametisse tagasi. Pärast tagasivalimist tehti riigi konstitutsiooni (Valgevene eeskujul) parandus, mille tulemusel võiks Alijev kandideerida presidendiks nii palju kordi, kui ta tahab. Sisuliselt tähendab see aga võimu kivistumist.
Teine küsimus seondub poliitvangidega, kelle seas on ka ajakirjanikke ja blogijaid. Ajakirjanike vangistamise kontekstis tekitab muret ka pressivabaduse küsimus. Rahvusvahelise ühenduse Piirideta reporterid pressivabaduse indeksis sai Aserbaidžaan 179 riigi seas 156. koha (näiteks Iraak oli 150. ja Rwanda 161.).
Lisaks eelnevale liigitas USA organisatsioon Freedom House Aserbaidžaani mittevabade riikide hulka. Inimõigusorganisatsioon Human Rights Watchi hinnangul kasutavad võimud vanglakaristust poliitiliseks kättemaksuks, rääkimata rahumeelsete meeleavalduste jõuga laiali ajamisest.
Nagu sellest kõigest näha, ei ole naftadollarid leevendanud riigi probleeme demokraatia ja põhivabadustega. Aga kui Eesti riigi välispoliitikast moodustavad inimõigused ja demokraatia edendamine olulise osa, siis kuidas suhestuks sellega Tallinnasse Bakuu pargi rajamine? Tuleb välja, et Tallinna linna ametkonnad, kes peavad pargi rajamise otsustama, on asetunud keset rahvusvahelist poliitikat.
