Jaanus Piirsalu: Silmus Saakašvili ümber tõmbub koomale
Jaanuaris Gruusia-teemalist lugu kirjutades olin üsna kindel, et president Mihhail Saakašvilil tuleb pärast sügisel lõppevat teist ametiaega kohtupinki astuda. Vahepealse nelja kuuga on Eesti poliitikute suure sõbra Saakašvili olukord ainult hapumaks läinud.
Pärast aprilli lõpus toimunud Gruusia parlamendi vahevalimisi tunnistas Saakašvili, et tema juhitud partei on poksitermineid kasutades nokdaunis, aga mitte veel nokaudis. Saakašvili partei esindajad kogusid eri piirkondades 15-21 protsenti häältest, samal ajal kui möödunud sügisel parlamendivalimised võitnud miljardär Bidzina Ivanišvili koalitsiooni kandidaadid said tulemuseks 39-81 protsenti häältest. Erinevad küsitlused näitavad Saakašvili parteile tegelikult väiksematki toetust kui vahevalimistel.
Veelgi rohkem käib see poksijutt Saakašvili enda kohta, kes vaarub juba üsna nokaudi serval, sest saab pidevalt Ivanišvili käest „lööke sisse ning ujub ringis”, kui poksiterminites jätkata.
Gruusia peaprokurör teatas kevadel, et Saakašvilit tahetakse üle kuulata vähemalt kahes kriminaalasjas ning esialgu tunnistajana. Üks kriminaalasi puudutab 2008. aasta Gruusia-Vene augustisõja asjaolusid (uuritakse võimalikke sõjakuritegusid ja genotsiidi Gruusia tollaste võimude poolt) ning teine telekanali Imedi ülevõtmist samal aastal (kanali tollane omanik, Badri Patarkatsišvili endine äripartner ameeriklane Joseph Key väidab, et Saakašvili ise sundis teda kanalist loobuma). Lisaks on prokuratuur vihjanud, et neil on huvi Saakašvili vastu ka teistes kriminaalasjades. Kuni Saakašvili on president (aasta lõpuni) kaitseb teda puutumatus ning üle saaks teda kuulata vaid tema enda nõusolekul.
Rahvusvaheline skandaal
Kõige kõvem löök Saakašvili jaoks on muidugi augustisõja kriminaalasi. Gruusia võimude väitel polnud see nende initsiatiiv, vaid kriminaalasja algatamist nõuab Haagi rahvusvaheline kriminaalkohus. Sellest kriminaalasjast tõotab tulla üsna kõrge rahvusvaheline poliitiline mäng, kui seda muidugi üldse uurima hakatakse.
Teine rahvusvahelise skandaali maiguga ebameeldiv lugu Saakašvili ja tema leeri jaoks on nn Lopota oru juhtum. Möödunud aasta augustis tekkis Gruusia-Tšetšeenia-Dagestani piirialal tulevahetus, milles hukkus kolm Gruusia siseväelast ning üksteist väidetavat Põhja-Kaukaasia islamivõitlejat. Juba siis tekkis juhtumi kohta hulgaliselt vandenõuteooriaid. Kuu aega tagasi aga teatas Gruusia ombudsman Nanuašvili oma kontori tehtud uurimise põhjal, et see islamivõitlejate rühm oli treenitud ja relvastatud Gruusia tollase siseministeeriumi juhtkonna teadmisel ning et neile oli lubatud vaba läbipääs Gruusiast Venemaa valdustesse Põhja-Kaukaasias. Põhimõtteliselt on samasuguseid väiteid varem esitanud Venemaa eriteenistused.
26. aprillil Rustavi-TV-le antud intervjuus astus peaminister Ivanišvili sammu veelgi edasi, väites kindlas kõneviisis, et Gruusia territooriumit kasutati Saakašvili võimu ajal transiidikanalina islamivõitlejate saatmiseks Venemaale. Ivanišvili väitel on olemas põhjendatud kahtlused, et varasemad võimud tegid koostööd terroristide ja islamivõitlejatega.
Praegu uurib riiklik komisjon veelkord Lopota oru sündmusi ning kui selle järeldused kinnitavad Ivanišvili sõnu, siis on see Saakašvili ja tema ustava parema käe, endise sise- ja peaministri Vano Merabišvili jaoks muidugi katastroof.
Presidendist sai pulmakindral
Enneaegselt ei maksa siiski Ivanišvili väiteid puhta kullana võtta, sest näiteks mõjukas kaitseminister Irakli Alasania ning Gruusia parlamendi spiiker David Usupašvili on keeldunud neid väiteid kinnitamast, öeldes, et neil selliseid andmeid pole. Juristi taustaga Usupašvili lausus koguni, et Ivanišvili peaks olema ettevaatlikum selliste „väga tõsiste väidetega”. Usupašvili on hetkel Gruusias populaarsuselt teine poliitik Ivanišvili järel.
Ligi kümme aastat Gruusias kestnud Saakašvili ajastu jõudis tegelikult lõpule märtsi keskel, kui parlament kärpis väga tugevalt presidendi võimu, muutes selleks põhiseadust. Sellega kadus igasugune võimalus, et Saakašvili saaks enne presidendivalimisi erru saata Ivanišvili valitsuse ning seejärel ka parlamendi laiali saata. Nagu väljendusid mitmed Gruusia politoloogid, muutus Saakašvili oma presidendiameti viimaseks poolaastaks sisuliselt pulmakindraliks.
Aprilli keskel toimunud Saakašvili pooldajate meeleavaldus Tbilisi kesklinnas oli juba agoonia ja kunagiste opositsiooni suurmiitingute hale vari. Eriti haledaks tegi meeleavalduse Saakašvili jaoks see, et päev enne seda süüdistas tema senine üks lähedasi liitlasi Data Ahalaia (Gruusia siseministeeriumi kunagise väga mõjuka põhiseaduse kaitse osakonna - mis on midagi meie kapo sarnanast – ülem ning praegu kohtu all oleva vihatud ekssiseministri Batšo Ahalaia vend) Saakašvili partei praegust peasekretäri Merabišvilit mitmes tõsises kuriteos. Muu hulgas väitis Ahalaia, et Merabišvili on vastutav „avantüüri eest“ ülalmainitud Lopota orus ehk siis kaudselt kinnitas Ivanišvili ja Nanuašvili väiteid.
Alates möödunud aasta novembrist ehk peale Ivanišvili valimisvõitu on riigiprokuratuuri andmetel kriminaalasjad algatatud 260 Gruusia endise riigiametniku suhtes, kelle hulgas on ka palju eksministreid. Kriminaalasjad on kaela saanud ka Saakašvili kõige lähemad võitluskaaslased Merabišvili ja Tbilisi linnapea Gigi Ugulava ning pole ime, kui sama saatus tabab lähiajal riigi julgeolekunõukogu (üks väheseid struktuure, mis veel allub presidendile) juhti Gigi Bokeriat. Saakašvili parteil tekib juba raskusi leidmaks presidendi-valimisteks kandidaati, kes poleks uurimise all.
Halvad ja veel halvemad uudised
Ühesõnaga, Saakašvili istub oma presidendilossis nagu ümberpiiratud kindluses, saades ainult halbu või väga halbu uudiseid. Isegi äsja ilmunud USA välisministeeriumi raport olukorrast Gruusias oli üsna kriitiline.
Ehk ainuke asi, mis Saakašvili südant (ja tema seniste Lääne, ka Eesti, liitlaste südant) soojendab, on see, et hoolimata retoorikast pole Ivanišvili valitsus teinud mingeid erilisi kokkuleppeid Venemaaga, vaid on teinud üllatavalt selgesõnalisi avaldusi NATO suuna kinnituseks.
Viimati teatas Ivanišvili 30. aprillil, et Gruusia eesmärk on järgmise aasta NATO tippkohtumisel saada lõpuks aastaid ihaldatud MAP (Membership Action Plan), mis on liitumiskõneluste aluseks. Juba praegu võib ennustada, et Gruusiale MAPi andmise-mitteandmise ümber tuleb kena poliitiline lahing.
Suhtlemises Kremliga pole Ivanišvili suutnud seni täita oma miinimumeesmärki – Gruusia kaubad tagasi Venemaa turule. Venelased on grusiinidele jaganud palju lubadusi ning kinnitanud, et kohe-kohe, aga fakt on see, et Gruusia veine ning Borjomi mineraalvett endiselt Venemaal ei müüda.
Grusiinid võtavad asja rahulikult ning lubavad, et hiljemalt suveks saavad nad ikka oma kaubad Vene turule. Vägisi paistab, et Venemaa tahab selle lubamise eest mingit konkreetset vastutehingut Ivanišvililt, näiteks, et nad hakkavad gaasi ostma Aserbaidžaani asemel taas Venemaalt. Gruusia jaoks on see üks ohtlik mäng.
Viimaste kuudega on Ivanišvili suutnud suure vaevaga võita Läänes teatud usalduse, vaatamata Saakašvili väga laialdasele vastutegevusele. Venemaaga diilide tegemine laseks selle usalduse kohinal WC-st alla, samuti ei toetaks seda osa tema valijaid, kuigi küsitluste järgi on Venemaad vaenlaseks pidavate grusiinide arv paari viimase aastaga oluliselt vähenenud. Samuti võib see viia valitsuse lagunemiseni, mis on seni väga hästi koos püsinud: suuremaid erimeelsusi pole ning ametist on poole aastaga lahkuma pidanud vaid üks minister.
Samavõrd kui Saakašvili on tasapisi üha rohkem poliitilisse sohu libisenud, on Ivanišvili väga edukalt peaministri rolli täitnud ja Gruusia Unistuse nimelist koalitsiooni koos hoidnud. Näis, kas koalitsioon säilib ka pärast presidendivalimisi, sest paistab, et ühtse kandidaadi kokkuleppimine läheb Gruusia Unistuse jaoks üsna raskeks. Ivanišvili on selles küsimuses üsna karmi käega. Piisas Alasanial talvel vaid moka otsast mainida, et ta ei välista presidendiks kandideerimist, kui Ivanišvili jättis ta ilma asepeaministri tiitlist. (Kaitseministriks jäi Alasania ikka edasi.) Väidetavalt vihastas Ivanišvilit, et Alasania tegi presidendivalimiste teemalisi avaldusi ilma temaga kooskõlastamata.
Ivanišvili ei taha ootamatute käikude poolest kunagisele Saakašvilile alla jääda. Üks kõige kummalisemaid Gruusia valitsuse viimase aja otsuseid oli luua erikomisjon uurimaks Nõukogude-aegsete pangahoiuste tagastamist nende omanikele. Tahaks tõesti näha, kuidas ta selle pealtnäha üsna ebarealistliku asjaga hakkama saab.
