Eesti-Vene piirilepingu tekstile lisati läbirääkimiste käigus kaks lauset
1. Käesoleva lepinguga reguleeritakse eranditult riigipiiri puudutavaid küsimusi
2. Kinnitades vastastikku territoriaalsete nõudmiste puudumist
Välisminister Urmas Paet kommenteeris, et taoline sõnastus lepiti poolte vahel kokku juba märtsis. Siis toetas seda riigikogu väliskomisjon ja peale põhjalikku kaalumist leidis ka Venemaa, et see sobib neile.
Esimene lause oli Eesti poole nõudmine, välistamaks kõikvõimalikke pahatahtlikke tõlgendusi. Mis puudutab aga teist lauset, siis pole Eestil midagi selle vastu, et uuesti üle kinnitada Venemaale territoriaalsete pretensioonide puudumist.
Lepingu tekst on praeguseks kokku lepitud, nüüd tuleb see heaks kiita mõlema riigi valitsuses. Eestis saavad kõik ministeeriumid selle kohta oma arvamust avaldada, välisministeerium teeb neist kokkuvõtte ja seejärel läheb asi valitsusse otsustamiseks. Paet uskus, et see ei võta kauem kui paar nädalat.
Paet ei osanud öelda, kui kaua läheb Venemaal, enne kui leping valitsuses heaks kiidetakse. Kui mõlevad valitsused on lepinguga nõus, siis kirjutatakse lepingule alla. Allakirjutajate isikud pole veel teada, aga arvatavasti kirjutavad alla välisministrid.
Seejärel läheb piirileping mõlema riigi parlamenti ratifitseerimiseks ja peale ratifitseerimist mõlemas parlamendis leping jõustub. Lepingu jõustumise aega ei osanud Paet ennustada, ta leidis, et sel teemal pole mõtet spekuleerida.
2005. aastal peatas Vene president Vladimir Putin viimasel hetkel Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu ratifitseerimise Vene riigiduumas. Täpsemalt öeldes on tegemist küll kahe eraldi lepinguga, millest üks paneb paika maapiiri ja teine piiri kulgemise merel.
Putini pahameele põhjuseks oli riigikogus piirilepingu ratifitseerimisseadusele lisatud peambul, mis rõhutas Tartu rahu tähtsust.
Kui eelmisel aastal selgus, et Venemaal on huvi sõlmida piirileping kõigi naabritega, siis peetigi kõige tõenäolisemaks taolise märke lisamist, mis rõhutab piirilepingu tehnilist iseloomu, et võtta maha kõik võimalikud hirmud piirilepingu sõlmimisega kaasnevate kõrvalmõjude ees.
Vene pool on vastu Tartu rahu mainimisele, sest kardab, et see võib kaasa tuua territoriaalseid pretensioone. Eesti pool on varasemalt rõhutanud Tartu rahu tähtsust, sest sellega tunnistas Venemaa Eesti sõltumatust. Kui Tartu rahu ei mainita, siis sobib Eesti poolele lepingu tehnilist iseloomu rõhutav lause seetõttu, et võtab maha võimalused pahatahtlikeks tõlgendusteks, nagu oleks Eesti järele andmas õigusliku järjepidevuse põhimõttes.
Nimelt põhineb praeguse Eesti keelepoliitika ja paljud muud olulised poliitikad seisukohal, et 1991. aastal taastati iseseisvus ning praegune Eesti on 1940. aastal hävitatud riigi õigusliku järjepidevuse kandja. Venemaa on Eesti õigusliku järjepidevuse suhtes olnud kogu aeg kriitiline ja eelistab Eestit kohelda uue riigina, nagu on uued postsovetlikud riigid näiteks Ukraina või Kasahstan.
Täna lisatud kaks lauset, millest üks rõhutab territoriaalsete nõudmiste puudumist ja teine seda, et leping käsitleb vaid piiri kulgemist, peaks olema mõlemale poolele sobiv kompromiss, sest võtab maha mõlema poole kõige suurema murekoha piirilepinguga seoses.
Kui uuendatud piirileping saab allkirjad, siis tuleb see heaks kiita mõlema riigi parlamendis. Vene riigiduumas eeldatavalt probleeme ei tule, kui Putin lepinguga nõus on, aga riigikogus võib tulla üllatusi. Eriti tundlik on olukord IRLis, kus niigi lõhestunud erakonnas on tekkinud rida piirilepingu sõlmimisse kriitiliselt suhtuvaid poliitikuid, nagu põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder või riigikogu liige Andres Herkel.
