Mul ei ole raha, et ema olla!
Terve filmi ma mõtlesin rahast, mis ma selle seansi peale täiesti vastutustundetult kulutasin. Milline lollpea ma olin, kui olin suurest edevusest ennast nendega kinno lubanud! Kusjuures valisime päevase odavama, mitte 3D seansi. Mis see veel maksaks!? Kuna elan Tallinnas, siis ei pidanud maksma eraldi transpordikulusid. Aga kui tuled lapsega kobarkinno näiteks Keilast, Tallinna lähedalt? Liida ja lahuta, miinuses oled nagunii.
Tunnen oma loo kohal juba praegu lugeja jäist hingust, et pole vaja sünnitada lapsi, kui raha pole. Muidugi mitte. Aga kui lapsi veel polnud, siis raha oli. Lihtsalt lastele kulub nii metsikult palju, et keskmist palka teenides ei jää mitte midagi üle! Mitte senti ka. Aga keskmine palk on ju 900 eurot. See on suur summa.
Ma ei räägi sellest, et mõlemad poisid käivad ka trennis, kokku 120 eurot kuus, millele lisandub aegajalt varustuse uuendus — ise olen valinud odavama tee, jooksen looduses. Aga odavamalt ei saa kuidagi läbi ajada kulutustega laste hariduses: maksta tuli ka laste klassi ekskursioonide ja klassiõhtute rahad. Ma ei mõista ega hakkagi mõistma, miks ei või klassiõhtu olla koolis, vaid selleks peab rentima Botaanikaaia, aga maksin ära. Sest laps on tark, käib heas koolis, siin allahindlust teha ei saa. Siis sirvisin laagripakkumisi. Oli vaja hakata paika panema suve, ja vaat alles siis ma kukkusin. Seitse päeva spordilaagrit 150 eurot! Mul on kaks poissi — kokku 300 eurot. Pool minu palka. Aga mis on seitse päeva tervest suvest? Tähendab, tuleb otsida veel laagreid. Sest minu puhkus on juulis ja siis me oleme maal.
Vaatasin veel ringi. 4 päeva linnalaagrit ilma söökideta — 100 euri. Aga mul on ju kaks neid…. 200 eurot. Nüüd oleks suvest juba 11 päeva sisustatud ja 500 eurot läinud. Aga ei, ma ei pane neid linnalaagrisse, sest sellist raha mul lihtsalt pole. Linnalaagri jaoks ei ole.
Sel nädalal läheme vaatama Shreki etendust — 30 eurot pilet. Juba on võetud mul ka suvise Linnateatri „poistekale” „Pal tänava poisid” piletid. 45 eurot kokku. Meile meeldib teater, meelelahutus ja kino, ei tahaks sellest loobuda.
Kõige suurema šoki sain ma möödunud aastal kui tahtsin lastega pidada sünnipäeva Teletornis. See oli just avatud, võtsime kaasa ka vanavanemad. Kohapeal selgus, et sissepääsu ehk liftiga ülakorrusele pääsemiseks oleme sunnitud lunastama kamba peale 100 eurose pileti. Aga me läheme ju vaid restorani, selgitasin, kuid see ei lugenud. Maksin ära piletiraha. Nüüd saan aru, miks seda teletorni restorani halvaks toidukohaks peetakse. Rahamaitse pannakse all suhu, toidu maitse ei pääse mõjule.
Ma ei ole kunagi eriti raha pärast oma plaane tegemata jätnud — korraliku töömesilasena kogun mingi aja ja realiseerin plaani. Aga elus esimest korda on mul kerjuse tunne. Pööran iseäranis tähelepanu nüüd oma kingadele, kreemitan ja puhastan neid iga päev, sest ei soovi enda küljes näha kulumise märke. Tööl pean korrektne välja nägema. Aga olen avastanud, et selle suure korralikkuse ja täpsuse taga pean ma suurt võitlust vaesusega. Kas pole hämmastav, et veel kolm aastat tagasi, enne euro tulekut, ostsin ma piima küllaltki lõdva randmega, täna kalkuleerin väga täpselt kilepiima ja natuke vanema leivapaki vahel.
Nüüd tegin ühel päeval seda, mida paljud on teinud enne mind siin Eestimaal — lõin sisse Suurbritannia CV-keskuse tööotsingud. Londoni postiljon teenib kuninglikus postiteenistuses 20 000 naelast aastapalka. 5.30 algab töö ja 14.30 lõpeb. Olgu ilm milline tahes, väljas pead sa olema, ja ma usun, ma saaks hakkama. Tõsi, ma ei saa sinna minna. Lapsi ma siit kaasa ei vii, kui just oma vanematele ei anna kasvatada. Aga nemad elavad maal, teises Eesti otsas. See tähendaks elumuudatust. Aga ma kordan — kui ma oleksin üksik inimene, ma läheks kohe. Seega ma natuke ootan. Poisid kasvavad suuremaks, lõpetavad kooli ja ma kaon siit. Olgu siis seiklust kah natuke!
