Püksirihma pingutusest, majanduskriisist ja "pahast" Keynesist

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alusatada 9. mai Delfis ilmunud Andres Arraku kirjutisest, mis on otseselt ajendanud selle kirjatüki. Alustuseks tuleb muidugi tunnustada Arrakut tema kindlameelsuse eest majandusteemade käsitlemisel. Hea (loe: Fridman) ja paha (loe: Keynes) teljel on kirjutises leidnud käsitlemist nii majanduskriiside teke, kriiside lahendused kui ka laiemad ühiskondlikud nähtused. Nii võib, aga nii pole õige.

Üks rumalamaid viimaste aegade väiteid on kasinuse abil kriisi ületamine. Väite kinnituseks tuuakse Eesti majanduse kiiret kosumist majanduskriisist, kus Eesti rakendas ulatuslikku kasinuspaketti. Mõni agaram räägib veel ulatuslikust sisedevalvatsioonist, mõni paranenud riigireitingust, aga üldiseks ja loosunglikuks jäävad needki mõttearendused.

Eesti majandusime

Metafoor püksirihma pingutuse mõjust kriisi lahendamisel kuulub selgelt soovmõtlemise valdkonda. See, et Eesti majanduse kiirele langusele ja kulude kärpimisele 2009. aastal järgnes majanduse kosumine ja kasv, ei seo neid sündmusi põhjuslikult. Eesti riigi instinktiivne käitumine maksutulude vähenemisel – Eesti riik teatavasti ei tõmmanud ainult püksirihma koomale vaid sirutas käe ka erasektori taskutesse läbi maksutõusude – on osaliselt ka mõistetav. Väikese riigi võimetus kriisiaastatel täiendavat kapitali kaasata ning riigikeskne majandusmõtlemine olid ehk need peamised lähtekohad, millest selline instinktiivsus. Ehk ka ajalooline võimalus täita kõik Maastrichti kriteeriumid ja eriti inflatsioonikriteerium – teatavasti ei enne ega pärast 2009. aastat pole Eesti täitnud Maastrichti kriteeriume inflatsiooni osas.

Seega, kas ja kuidas siis majanduskriis Eestis ületati? Esiteks ja eelkõige, väikese avatud majanduse võimekus iseseisvalt kriise tekitada ja lahendada on enam kui kahtlane. Eesti ettevõtjad ja riik peavad siinkohal ääretult tänulikud olema, et püsis peamiste ekspordipartnerite nõudlus Eestist tuleva impordi vastu ning Skandinaavia pankade sügav seotus Balti riikidega, mis ei võimaldanud resoluutsemat käitumist siinsete kriisiga kuhjunud probleemide vastu.

Teiseks, paljukirutud Keynes ja tema soovitused. Euroopa Keskpanga üllatavalt agressiivne poliitika majanduskeskkonna elavdamiseks avaldas olulist ja märgatavat mõju Eesti ettevõtete ja eraisikute sissetulekutele. Ainuüksi Euribori langus jättis 2009 aastal võrrelduna 2008. aastaga Eesti ettevõtete ja tarbijate taskutesse ligi 500 miljonit eurot (võrdlusena: riigi maksutõusud võtsid erasektori taskust samal ajal umbes 50-60 miljonit eurot). Samuti on raske alahinnata Euroopa arenenumate riikide stimulatsioonipakettide mõju Euroopa ettevõtete kui ka eraisikute majandususaldusele. Stimulatsioonide toel püsis ka majandususaldus, millele nõjatus omakorda Eesti "ekspordiime" – Eesti ekspordist umbes 70 protsenti on seotud Euroopa Liiduga.

Kolmandaks, kas majanduskriis Eestis on ikka suudetud edukalt ületada. Tõepoolest, juba 2010. aastaks oli saavutatud positiivne majanduskasv ja riigi maksutulude nominaalne kasv. Aga majanduskasvu mõju tööjõuturule on siiani olnud üsna vähene. 2012. aasta lõpuks ületas töötute arv Eestis endiselt 10 protsenti, olles kriipsuvõrra parem Euroopa Liidu keskmisest – ja seda vaatamata Eesti edu retoorikale Euroopa Liidus (loe: Euroopa Liit, kes on kogu aeg kriisis, ja Eesti, kes on edukalt väljunud). Probleemiks on samuti pikaealiste töötute arv, kasvanud töövõimetus, Eestis lühiajaliselt või jäädavalt lahkunud noored ning siiani väga madalal püsiv ettevõtete kui ka tarbijate majandususaldus.

See, et Eesti riigil õnnestus majanduskriis vastuvoolu ujudes üle elada, näitab pigem siinse majanduse olematut rolli regionaalsel või Euroopas üldisel tasandil.

Kriisis tegutsemise ABC

Valusamaid globaalseid majanduskriise läbi viimaste aastasadade on 1930-ndate majanduskriis ehk Suur Depressioon, olles selgelt kõige ulatuslikum ning kestvam 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse majanduskriiside jadas. Kui sügavaid arme Suur Depressioon suutis riikidele ja rahvastele jätta, on tänasele põlvkonnale ilmselt tajumatu. Majandusteaduslikes publikatsioonides olid Suure Depressiooni mõjud veel pool sajandit pärast kriisi puhkemist selgelt ja tugevalt nähtavad. Suure Depressiooni muutsid suureks mitte majanduse kiire kokkutõmbumine, vaid pigem kriisi kestvus ja kumulatiivne olemus.

Põhiline diskussioon suure depressiooni kui ka hilisemate majanduskriiside puhul on riigi institutsioonide võime pehmendada majanduskriise. Rõhutan veelkord – teema fookus oli toona ja on ka täna kriisist väljumise strateegiatel ja mitte kriiside ärahoidmisel. Üks mõjukamaid 20. sajandi majanduspublikatsioone on otseselt kriitika toonaste riikide tegevusetuse kohta Suure Depressiooni ajal – 1936. aastal publitseeritud J.M. Keynesi üldine tasakaaluteooria. Keynesi arusaamised majanduse toimimisest on püsinud tänase päevani ning on esindatud igas makroökonoomika põhikursuse õppekavas.

Üldise tasakaaluteooria nurgakiviks on, et läbi rahaturgude on võimalik riikide keskpankadel elavndada majandust – madalamad intressid soodustavad tarbimist ja investeerimist. See tõdemus on jõudnud tänaseks enamuse aktiivset rahapoliitikat viljeleva keskpanga tegutsemiskavasse. Olulise meetmena nägi Keynes kriisist väljumisena ka valitsuskulude stimuleerivat mõju ettevõtlusele, tagamaks tööhõive säilumist. Seda viimast kasutas ka Eesti valitsus, ilmselt siiski küll soovimatult. Valitsuse stimuleeriva mõju rolli Eesti suurimate ehitusettevõtete ellujäämiseks on 2008-2010 aastal raske alahinnata, sest ilma riigisektori panuseta oleks enamus neist tänaseks oma tegevuse lõpetanud.

Kas valitsus peaks üldse aktiivselt kriise lahendama?

Laiem filosoofiline küsimus majanduskriiside ohjamisel on majandussubjektide – ettevõtete ja eraisikute – elushoidmine. Nagu tulekahju puhkemisel on esmane tulemõjude kahju vähendamine, niisamuti on ka majanduskriisis. Esmane roll majanduskriisi ohjamisel on säilitada kriitiline hulk majandusstruktuure (loe: töökohti, maksutulusid, sotsiaalsed struktuure jms), mille taastamine on hiljem oluliselt kulukam ja piinavalt pikaajaline.

Eriline roll on siin muidugi pankadel, mille mõju ettevõtlusele ja ühiskonnale on palju laiem kui teiste ettevõtlusharudel. Seetõttu on ka pankade päästmine reeglina üks esimesi ja sageli ka kulukamaid ettevõtmisi kriisireguleerimises – ja seda üldjuhul maksumaksja raha eest, meeldigu see meile või mitte.

Väga eluvõõras on suhtumine, et ettevõtted ja töökohad tekivad pärast kriisi taandumist iseenesest. Täpsemalt, lühinägelik on arvata, et ettevõtted tekivad pärast "pahade" ettevõtete pankrotte automaatselt ja kiiresti, põhjustamata riigis olulisi sotsiaalseid või demograafilisi ümberkorraldusi.

Tegelikkuses on ettevõtete taastekkimine üsna ajamahukas, võttes aega aastaid või isegi aastakümneid. Seetõttu on töökohtade hoidmine ja säilitamine majanduskriisi ohjamisel olulise tähtsusega. Riikliku tähtsusega. Pikemas perspektiivis muidugi taastub ettevõtlus ja ettevõtted iseenesest, kuid selles pikemas perspektiivis oleme me kõik surnud.