Eestlase kiri Hispaaniast: kommuunielu hoiab hispaanlased vee peal
Kuus miljonit töötut, Euroopa nõudmisel tehtavad rängad kärped, langevad reitingud - need sõnad mõjuvad uudiste pealkirjadest loetuna kui must masendus ja loovad Hispaaniast mulje, kui trööstitust, viletsa elatustasemega riigist. Tegelikkuses istuvad hästi riietatud inimesed elavalt sädistades tänavakohvikuis ega keela endale klaasikest veini või õlut. Küllap on paljud nende hulgast need töötud, kes saavad 400-eurost abiraha. Ühtlasi ei teata Hispaanias, mida tähendab tänavalaps või abita jäetud vanainimene. Sotsiaal- ja tervishoiusfääri kulutusi on küll pidevalt piiratud, aga et abita... ei, nii pole iial olnud ega saagi olema. Nii pole lihtsalt kombeks. Isegi immigrantide puhul mitte - ja neid pressib Hispaaniasse endiselt mitmelt poolt.
Kärpekavadega rahva pahameele alla sattunud peaminister Mariano Rajoy valitsus langetas oma inimeste nimel raske, ent julge ja inimliku otsuse: lõpetada pangavõlgades perede korteritest väljatõstmine. Muudes küsimustes tuleb tal edaspidigi ebapopulaarseid kavasid rakendada. Alles möödunud nädalal kõneles ta uutest võimalikest kärbetest ja ka maksutõusust. Ühelt poolt on eri kaubaartiklite hinnad viimastel aastatel järjepidevalt tõusnud, teisalt aga tulevad kaupmehed inimestele omapoolsete soodustustega sageli vastu. Precios anticrisis - kriisivastased hinnad - on levinud väljend, mis võib tähendada näiteks kolme ja poole eurost komplektlõunat nurgataguses baaris. On olnud ka pakkumisi stiilis „pered, kelle lapsed on töötud, saavad meil tasuta süüa". Viisakalt riidesse saab Hispaanias vajaduse korral kümne euroga. Allahindlused tähendavad 50-70% soodustusi.
Lõbustustelt keeldub hispaanlane kokku hoidmast. Just praegu, mõni nädal pärast raskemeelset lihavõttepühade aega, algab suur pidustuste hooaeg ja igas linnas või külas toimub oma kirev, hullumeelne, lärmakas feria - rahvapidu, kus ohjeldamatult tantsitakse, süüakse ja juuakse. Jah, inimestel on raha vähem käes, aga see tähendab näiteks ka jookide mitmekordset hinnalangust. Seda, et keegi peost ilma jääb, ei tohi ju ometi olla.
Hispaanias on aastasadu elatud nii, nagu Eestis alles viimasel ajal kõneaineks tõusnud: kogukondlikult, solidaarselt, kommuunina. See hoiab rasketel aegadel elus. Enamikul neist kuuest miljonist töötust on siiski keegi, kellele toetuda.
Sarnaselt Eestiga on ka Hispaanias noorte, kõrgharitud humanitaaride ületootlus. Nüüd ei tea need kunstiteadlased või näitlejad, mida oma peene haridusega peale hakata. Üha rohkem noori hispaanlasi otsib õnne (ja sugugi mitte erialast) välismaalt. Eelmainitud tugevate peresidemete tõttu on see neile tegelikult väga raske. Paljudel juhtudel takistab mujal töö leidmist võõrkeeleoskuse puudumine.
Paljud noored pakuvad end kuulutustes majapidajateks, koristajateks, lapsehoidjateks või vanurite hooldajateks ning teevadki seda tööd iga päev. Mingeid makse riigile sellest tööst muidugi ei laeku.
Loogiliselt küsiks liberaalse majanduspoliitikaga harjunud eestlane: aga ettevõtlus? Miks need miljonid inimesed ei võiks ise endale tööandjaks olla? Sellele on tegelikult väga lihtne vastus. Kasvõi tühipalja väikebaari avamine on seotud sellise bürokraatliku Kolgata teega, et inimene lihtsalt ei jaksa või ei oska. Seda enam, et su raskustega avatud baar võidakse mõne pahase naabri ainsa telefonikõne peale päevapealt sulgeda.
Siiski on võimuloleva valitsuse üks lubadusi väikeettevõtjatele soodustuste tegemine. Seni aga tuleb leppida tasapisi suletavate, teinekord vaid paar kuud avatud olnud pisipoodide ja -restoranidega, mille asemele vaikset invasiooni harrastavad ja ebakvaliteetset träni müüvad hiinlased õige pea mõne enda oma avavad. See tendents võtab hispaanlaste ilmselgest pahameelest hoolimata üha rohkem maad.
