Piinlik lugu: kui kilplastel on järeltulijaid, siis olen mina üks nendest
Vanaema hurjutas mind alatasa lasteaias kaotatud käpikute või kooli unustatud susside pärast. Seda juhtus kogu aeg, aga ma ise ei võtnud seda kunagi kuigi tõsiselt. Kere peale mulle ei antud ja minu lapsepõlve muretust see ei seganud.
Täiskasvanueas on mu habras mälu põhjustanud parasjagu tuska nii tööl, suhetes kui enesearenduses. Ma lihtsalt unustan: lubadused, kohustused, üles tõusta, magama minna, poes käia või mõne asja osta. Viimasest hädast on mind päästnud ostunimekirjad, mille mõni pereliige on enne ostlemist pihku pistnud, kuid selle puudumisel võib järgneda tõeline katastroof. Eile just täpselt nii juhtuski.
Läksin juba teist korda hommiku jooksul poodi, et tuua ära esimesel korral ostmata jäänud kaup. Lihtsalt ei tulnud pähe, et seda võiks tunni aja pärast hädasti vaja minna. Häda oli suur ning poodi naasmine hädatarvilik.
Asjatu rahakulutamine
Poodi jõudnud, haarasin kiirelt riiulitelt enda arvates kõik vajaliku ja seadsin end järjekorda seisma. Kas hajameelsusest, uudishimust või mõtlematusest haarasin riiulist ka silma jäänud ajakirja ning poest välja astudes ja ostutšekki silmitsedes siunasin end asjatu rahakulutamise pärast.
Keset sõiduteed meenus mulle aga järsku, et jätsin vorsti ostamata. Olin kahevahel, kas naasta poodi või mitte, ning ukerdasin mõnda aega keset teed. Kaua see kesta ei saanud ning lõpuks otsustasin ruttu ära, et parem minna kohe, kui hakata kodust uuesti tulema. Pöörasin end keset vöötrada ümber ja läksin tuldud teed tagasi.
Poes haarasin oma vorsti ning seadsin end vahepeal pikaks veninud järjekorda. Seistes silmitsesin jälle ajakirju ja et enam mitte lasta kiusatusel tekkida, hakkasin uurima oma rahakoti sisu.
Kilplaste järeltulija
Leidsin ühe vana tšeki ja seda silmitsedes märkasin, et viinerite ja muu kraami kõrval olin ostnud ka jõhvikajooki. "Ohjaa!" meenus mulle sellega. "Pidin ju mahla ka ostma!" Midagi polnud teha, järjekord peaaegu lõpuni seistud, võtsin kassalindilt oma vorsti ning siirdusin mahlariiuli juurde.
Õnneks oli saatus seekord minu poolt. Kui pohlajoogiga naasesin, avati teine kassa ning sain selle õnnelikuks esimeseks kliendiks. Kahjuks märkasin koju jõudes, et jätsin kartulid ostamata ja leib on ka otsa saanud...
Kartulid ongi nüüd siiamaani ostmata ja leiva ostis ka keegi teine. Ma ei julenud enam puhta häbi pärast oma nägu üle tee asuvas poes näidata.
Ma isegi ei taha mõelda, kui palju aega ma kokku hoiaksin, kui suudaksin oma tegevuse läbi mõelda. Kui kilplastel on järeltulijaid, siis tõenäoliselt olen mina selle rahva üks tõupuhtamaid esindajaid. Loodetavasti on see ravitav.
