Jaanus Piirsalu: Kus kuuleb Venemaal loosungit „Kohver, vaksal, Venemaa!”?

Hoolimata kogu Vladimir Putini ajastu (tänaseks juba ligi 14 aastat) sihipärasest poliitikast Vene regioonide omapäisuse mahasurumiseks, on Vene Föderatsiooni rahvusvabariikides endiselt tugev etnokraatia ning see ei näita kuidagi nõrgenemise märke.

Sellisele järeldusele tuli oma kevadises uurimuses võimuparteile Ühtne Venemaa üsna lähedal seisev, vene rahvuslust toetav noorema põlvkonna politoloog ja kommentaator Mihhail Remezov. Just oma tausta tõttu on Remezovi järeldused tähelepanuväärsed, sest need ei jää otsustajate seas tähelepanuta ning pole välistatud, et see uurimus on üks osa mingit laiemast kampaaniast.

Kõige tugevam etnokraatia valitseb muidugi Põhja-Kaukaasia vabariikides, aga see on olnud asjade vaat et loomulik käik, arvestades seal valitsevat poolsõjalist olukorda ning venelaste massilist põgenemist juba 1990-ndate esimesel poolel.

Tatarstanis, Baškortostanis, Jakuutias ja Tõvas oli väga tugev etnokraatia 1990-ndatel, kuid paljude jaoks on ilmselt üllatav, et see on tugevana säilinud siiani. Vene meedia ei armasta sellest lihtsalt eriti kirjutada.

„Tiiteletnose kasuks diskrimineerimine riigiteenistuses on kujunenud rahvusvabariikides mitteametlikuks normiks. Etniliste regioonide valitsevad eliidid kasutavad etnilist kaarti aktiivselt oma poliitiliste, administratiivsete ja äriliste eesmärkide lahendamiseks,” väitis Remezov oma põhjalikus uurimuses „Rahvusreligioossete ohtude kaart. Põhja-Kaukaasia ja Volga-äärne piirkond.”

Remezovi väitel on sellise põhirahvuse mitteametliku domineerimise ja venelaste tahaplaanile surumise taustaks põhiliselt omandiküsimused. Omades föderaal- ja kohalikus võimuaparaadis võtmeameteid, tähendab see ühtlasi rahvuslikule eliidile võimalust „erastada” ligipääs regionaalsetele aktivatele. Selliseks poliitikaks on kõigis Venemaa rahvusvabariikides väga tugev rahvuslik konsensus.

Eraldi peatub Remezov kõige rikkamal rahvusvabariigil Venemaal Tatarstanil, kus tema väitel on kõige tugevam entokraatia väljaspool Põhja-Kaukaasiat.

Tatarstani valitsuse 17 ministrist on praegu vaid üks minister venelane, 43 Tatarstani rajoonijuhist on venelasi kaheksa ning kohaliku parlamendi liikmetest on venelasi 24 protsenti. Vabariigi kõrgem juhtkond (president, riiginõunik, peaminister, parlamendi spiiker ja ülemkohtu esimees) koosneb aga ainult tatarlastest. Seejuures elab venelasi Tatarstanis tervelt 40 protsenti, tatarlasi aga vaid 53 protsenti. Nende protsentide taustal võib tõepoolest imestada, kuidas tatarlased on ennast niivõrd kõvasti suutnud võimu juures konsolideerida.

Huvitav on asjaolu, et vaatamata sellele, et Tatarstan on üks rikkamaid ja arenenumaid regioone Venemaal, siis venelaste arv väheneb seal pidevalt. Mitte küll kiiresti, aga see-eest kindlalt. Remezov põhjendab seda rahvuslike ja religioossete probleemidega venelaste jaoks.

Kõige suurem probleem venelaste jaoks Tatarstanis on keeleõpe. Tatarstanis kehtib siiani 1990-ndate algul Vene regioonide suure iseseisvuse ajajärgul vastu võetud seadus, mis näeb ette kõigile kohustusliku tatari keele õppimist koolis, ka muidu vene õppekeelega koolides. Ma võin küll eksida, aga sellist asja pole minu teada üheski Vene regioonis. Tatari keele, kultuuri ja kirjanduse õppimise kohustuse tõttu õpitakse koolides selle võrra vähem vene keelt. Remezov toob välja, et kümneaastase kooliskäimise jooksul õpivad Tatarstani kooliõpilased 700 tundi vene keelt, aga ülejäänud Vene regioonides 1200 tundi.

Ja loomulikult pole kohalikel venelastel erilist soovi tatari keelt õppida, sest väljaspool Tatarstani pole sellega midagi peale hakata. Väidetavalt pole ka tatari keele õpetamine vene õppekeelega koolides väga tasemel. See kõik on aastatega tekitanud kohalikes venelastes kasvavat protesti, mis väljendus 2011. ja 2012. aastal venelaste üsna rohkearvulistes protestides Tatarstani pealinnas Kaasanis ja vabariigi suuruselt teises linnas Naberežnõie Tšelnõs (tuntud Kamaz-veoautode tehase poolest), kus osales rohkem protestijaid kui näiteks meeleavaldustel Vene koolide kaitseks Tallinnas.

Vastuseks korraldasid oma miitingud ka tatarlased, mida mitteametlikult toetasid kohalikud võimud. Loosungid olid päris karmid ja solvavad: „Kohver, vaksal, Venemaa!”, „Tatarstan – see ei ole Venemaa!” või „Rjazan ootab teid!”. (Kujutage nüüd ette selliseid plakateid Eestis või Lätis ning selleteemalisi reportaaže Vene suuremates telekanalites…) Vene peavoolumeedia loomulikult selliseid meeleavaldusi ei kajastanud, kuid internetiajastul levis info sellistest loosungitest muidugi üle Venemaa väga kiiresti ja tekitas venelastes päris suurt meelepaha. Venemaa keskmeedias ei räägita eriti ka sellest, et Tatarstanis on algatatud kohtuprotsessid kahe venelasest pereisa vastu, kes ei olnud nõus sellega, et nende lastele tatari keelt õpetatakse.

Muide, palju ei puudunud, et Tatarstan oleks aastad tagasi läinud tatari keele kasutamisel ladina tähestikule. Vastava seaduse võttis kohalik parlament vastu 1999. aastal ning see pidi jõustuma 2001. aasta sügisel. Tatarlaste selline algatus oli üks põhjusi, miks Venemaa riigiduuma pidi vastu võtma omakorda seaduseparanduse, mis käskis, et kõik kohalikud riigikeeled (nagu tatari keel Tatarstanis) peavad tähestikuna kasutama kirillitsat.

Remezov juhib tähelepanu ka sellele, et kohalike võimude toel ehitatakse massiliselt mošeesid, mida Tatarstanis pidi olema juba 1300, aga venelaste õigeusu kirikud lagunevad. Tatarstan pidi väidetavalt olema ainus regioon Venemaal, kus osa õigeusu kirikuid tegutsevad endiselt muuseumitena ning kohalikud võimud ei kiirusta neid kirikule üle andma.

Lisagem siia juurde, et Tatarstanis on viimastel aastatel taas väga tugevalt pead tõstnud tatari natsionalistid, kellest osa on üsna radikaalsed. Enamus neist on seejuures kohaliku ametliku võimuga väga teravas opositsioonis. Aga et tegemist on Tatarstanis tugeva jõuga, näitab fakt, et tatarlaste suurima natsionalistide lehe Halõkihtiare (Халыкихтиаре) tiraaž on 120 000. Venemaal on see väga suur tiraaž. (Võrdluseks – Venemaa valitsuse ametliku lehe Rossiskaja Gazeta föderaalse väljaande tiraaž on 166 000, Izvestija tiraaž 148 000 ja Kommersandil 110-120 000)

Pole siis ime, et Tatarstanis elavad venelased võtavad seda kõike nende diskrimineerimisena ning on pahased, et Kreml midagi ette ei võta, nendib Remezov. Peaaegu täpselt samasugused arengud toimuvad ka kõrvalasuvas Baškortoštanis.

Arvestades Tatarstanis ja Baškortostanis järjest jõudu koguvat islamiradikalismi, mis üha rohkem hakkab kokku langema natsionalistlike liikumistega, on Remezovi järeldused tuleviku osas Moskva jaoks üsna karmid. Kui midagi ette ei võeta, siis jätkub venelaste äravool Volga-äärsetest vabariikidest, kuigi muidugi mitte nii kiiresti kui omal ajal Põhja-Kaukaasiast, kuid aja jooksul muutub see märkimisväärseks. Omakorda viib venelaste lahkumine Vene riikluse ja õiguskorra sisulisele kadumisel Tatarstanis ja Baškortostanis nagu see on juhtunud mitmes Põhja-Kaukaasia vabariigis (eelkõige Tšetšeenias ja Dagestanis).

Selline võimalus oleks Venemaale aga väga valus. Põhja-Kaukaasia kõrvaletriivimine on majanduslikus mõttes Venemaale tühine asi (võib olla isegi kasulik), aga Tatarstani ja Baškortostani üle kontrolli kaotamine oleks Moskvale majanduslikult juba äärmiselt valus.

Alles hiljuti teatas Venemaa regionaalminister Igor Sljunjaev, et viie aastaga vähenes Venemaa doonor-regioonide arv lausa kaks korda! Kui 2007. aastal oli regioone, mis maksid föderaaleelarvesse rohkem kui sealt tagasi said, 19, siis eelmisel aastal oli selliseid regioone vaid 11. Nende seas olid ka maavarade- ja tööstuserikkad Tatarstan ja Baškortostan.