Noored, töötud ja end muust ühiskonnast äralõigatud noored tundsid, et ainus viis end maailmale nähtavaks teha on läbi vägivalla.
Võimalik, et sellised noored tekivad, kui nad on kasvanud üles eraldatud kogukonnas, haridustase on kehv ning ennast üks-ühele võrreldakse edukate rootslastega.
Tõsi, kogukondade eraldatus – immigrandid ja rootslased elavad eraldi - on teema, mis on just viimase kümne aastaga Rootsis teravalt esile kerkinud, ning mis võib olla peamiseks põhjuseks, miks noored tegevusetud immgrandid tunnevad, et nemad on riigi jaoks tühi koht.
“Ühiskonda ei saa sulanduda, kui sa ei tunne ühtegi kohalikku”
Viimased aastad on teinud Rootsi vaesed vaesemaks – süvendanud tunnet, et ühed on rikkad ja teised on hüvedest ilma jäänud. Majanduslikult jätkuvalt heal järjel Rootsis on viimastel aastatel kasvanud lõhe rikaste ja vaeste vahel; see lõhe on Rootsis kasvanud ka kiiremini kui naaberriikides Norras või Taanis.
Rikkad ja vaesed elavad ka füüsiliselt eraldi - viimase kümme aastaga on muutunud kogukonnad suletumaks: nimelt tuleb Rootsi immigrante pidevalt juurde ning reeglina satuvad nad elama samadesse odavama elamiskuludega piirkondadesse, kus on varem sisserännanud juba ees. Tekivad piirkonnad, kus elavadki ainult immigrandid.
Nii on aastakümnetega muutunud ka Stockholmi äärelinnas Husbys, kus rahutused nädala alguses pihta hakkasid. Kui kolmkümmend aastat tagasi oli see põlisrootslastega täidetud äärelinn, siis paarkümmend aastat tagasi olid elanikud pooleks ning tänaseks on 80 protsenti elanikkonnast kas esimese või teise põlvkonna immigrandid.
Seda tendentsi kinnitab ka vestlus kolmekümnedatele läheneva Carlaga, kes ise on tänaseks Husbyst ära kolinud. Tema mäletab Husbyt kui turvalist ja toredat kanti. Ka oli tal omal ajal Husbys mängukaaslasteks rootslasi ning nii teravat eraldatust kui nüüd ta ei mäleta. Kant on muutunud. Vanasti oli see linnaosa nagu teised Stockholmi linnaosad, mitte küll kõige parem, aga siit võis välja kasvada, õppida, elus edasi jõuda. Siin oli rahulik ja turvaline elada.
Viimased kümme aastat on toonud piirkonnad, kus kõik on ainult tõmmud
Demograafiaülevaate teeb Husbysse sõitnule kohapeal üks ärksa olekuga väga head inglise keelt rääkiv islamipearätti kandev pereema: ta juhib tähelepanu algkooli laste grupile, kes koos õpetajaga keskuses kooliülesannet täidavad ja põlenud autode üle arutavad. Ta palub vaadata, kui palju on nende seas põliseid rootslasi. Tuleb tunnistada, et ei ühtegi.
“See ei ole normaalne ühiskonda sulandumine, kui sa näed rootslasi vaid siis, kui lähed arsti juurde, raamatukokku või mõnda ametiasutusse. Noortel, kes kasvavad üles immgrantidest koosnevas linnaosa, puudub igasugune tegelik kontakt põlisrootslastega, nad lihtsalt ei tunne ühtegi rootslast. Aga võib-olla tahaksid, et neil oleks ka mõni rootslasest sõber,” kirjeldab ta üht põhjust, miks kohapeal kasvanud noored end tõrjutuna tunnevad.
Selline eraldatus on süvenenud just viimase aastakümnega: immigrante on lihtsalt kogu aeg teatud piirkondadesse juurde tulnud, põlisrootslasi vähemaks jäänud.
“Husbys elab selliseid noori, kes ei oskagi midagi peale hakata ja on tegevusetud. Näiteks kui nende vanemad on töötud, ei käi väljas mujal kui kohalikus poes ning noored ise on lõpetanud ainult kohaliku kooli ning jäänud pärast seda töötuks, siis nad ei oskagi endale tegevust leida, neil puudub sotsiaalne ringkond, mis aitaks neid elus edasi,” leiab kohalik proua, et riik peaks sekkuma just nende noortele töö ja tegevuse leidmisega. Kui tihti leiab noor töökoha läbi tutvuste, siis immigrantidel, kel on tutvusringkonnaks ainult teised sisserännanud, ei ole ka esimese töökoha leidmine kerge.
Eeslinn asub ka füüsiliselt muust Stockholmist eemal, sinna ei satuta naljalt läbisõidul või vastupidi, et sealt minna kuskile välja, peab sul siht silme ees olema. Husby asub peaaegu metrooliini lõpus – see ongi peamine ühenduslüli muu Stockholmiga.
Seega ongi tekkinud Husbysse teise põlvkonna immigrandid, kes on kasvanud üles heaoluriigis, ent kellel ei ole enam võrdluseks oma vanemate karmi kogemust kodumaalt. Erinevalt esimese põlvkonna immigrantidest ei oska nad olla tänulikud võimaluse eest rahulikult elada ja ei võib-olla iseenda piiratud silmaringi tõttu ei oska kõik kasutada kõiki vaba ühiskonna võimalusi. Inimesed on väga erinevad ka immigrantide seas, iialgi ei maksa ju väga erineva taustaga sisserännanuid ühete patta panna.
See vihane ja vägivaldne seltskond, kes ei osanud muud teha kui kividega loopida ja autosid põletada, võrdleb ennast arvatavasti üks-ühele põlisrootslastega ja nad tunnevad, et neil on kehvemad võimalused, nad on vaesemad, nad saavad ainult kehvad töökohad, nad elavad kehvades piirkondades.
Ning nende sõpradeks on ainult teised immigrandid – see on neil hinges, et neil puudub reaalne kokkupuude rootslastega – nad, rootslased, elaksid omaette ja nemad omaette. Ehk see ongi neil tekitanud tunde, et nad ongi riigis justkui teinejärgulised inimesed. Nad on ise lahterdanud ennast nagu kui teiseks Rootsiks.
“Ma tean oma võimaluste piire”
Kuigi eraldatus ja viimasel ajal tekkinud noorte tööpuudusest tekkinud pinged on paljudel sisserännanutel hingel, mõistab enamus sisserännanuid ise hukka öösel märatsenud noorte tegevuse – seda enam, et üsna peagi lõikavad sellistest rahutustest kasu juba tavalised kurjategijad, mitte enam kohalikud tegevusetud töötud noored.
“Kõigil on raske, sellepärast ei pea veel mässama,” on äärelinlased veendunud.
“Noored peavad arusaama, et nad ei saa ühiskonnalt ainult oodata abi, vaid nad peavad ka ise panustama,” kirjeldas Delfile Iraanist pärit taksojuht, kes ise tuli mitukümmend aastat tagasi Rootsi, kaasas vaid üks kohvritäis asju. Kellelgi sisserännanautest ei ole alguses lihtne olnud.
“Ma tean ka oma võimaluste piire, ma saan aru, et kuigi olen oma kodumaal õppinud inseneriks, ei saa ma uues riigis kasvõi juba keeleoskuse pärast seda tööd teha. Seega pean tegema lihtsamaid töid. Samas ma tean, et minu lastel on siin riigis ees juba parem elu, sest nemad on juba rootslased ja selle nimel on tasunud pingutada.”
Rootsi: eelmisel aastal rahuldati lisaks 44 000 asüülitaotlust
Rootsi on üks riikidest, kes on tuntud on leebe immigratsioonipoliitika juures: nii ongi tänaseks kogunenud alla kümnemiljonise elanikkonnaga riiki juba 15 protsenti sisserännanuid.
Ka põgenikke tuleb juurde, eelmisel aastal aksepteeriti ligi 44 000 asüülitaotlust, see on ligi poole rohkem kui tunamullu. Sisserännanud on peamiselt sõjapõgenikud sellistest riikidest nagu Iraak ja Somaalia, aga rohkelt sisserännanuid on ka endise Jugoslaavia riikidest, Afganistanist ja Süüriast. Rootsi migratsiooniameti aprillikuisest ülevaatest saab lugeda, et ka tänavu jõuab riiki hinnanguliselt 54 000 inimest, kes siin varjupaika palub. Somaaliast tulijaid on tänaseks juba vähem, sel aastal tuleb enamik põgenikke Süüriast või Afganistaanist.
Delfi kirjutas sel nädalal lähemalt OECD raportist, mille andmetel elas Rootsis 2010. aastal vaesuses üheksa protsenti elanikest, mida on enam kui kaks korda rohkem 1995. aastast, mil sellises olukorras inimesi oli ühiskonnas neli protsenti.
Erinevalt Rootsist ei ole suhtelises vaesuses elavate inimeste arv naaberriikides Norras ja Taanis võrreldaval määral kasvanud.
