Andres Herkel: Apoliitilise linnapea toetuseks ja initsiatiivitute asendusliikmete vastu
Kriitikud, kes apoliitilise linnapea mõtet lõpuni ei toeta, möönavad, et linnavõimu politiseerimine ulatub liiga kaugele ning seda tuleb piirata. Ivo Rull pakub Õhtulehes, et apoliitilise linnapea asemel võiks ametnikkonna järjepidevust hoida pikemaks ajaks ametisse määratud ja suuremate volitustega linnasekretär. Jakko Väli osutab Delfis, et Tallinna põhiprobleem on liigne bürokraatia ning kui linnapea ja viis abilinnapead on vajalikud, siis kaheksa linnaosavalitsuse mehitamise puhul tuleks juba tõsiselt järgi mõelda.
Mina ei usu poliitilise linnapea valmisolekusse poliitbürokraatiat piirata. Aeglane või osaline lõikus ei aita. Ja linnasekretär on ka praegu Tallinnas üle elanud erinevaid linnapäid, see pole ametite politiseerimist peatanud. Linnasekretär ei suuda parteiliste lellepoegade edenemist aparaadis kuidagi tagasi hoida ning ammugi ei suuda ta kaugeleulatuvat parteistamist tagasi pöörata.
Küll vajab linn lisaks apoliitilisele linnapeale tugevat, sõltumatutest poliitikutest koosnevat volikogu, kes kirjutab linnapeale ette nii prioriteedid kui eelarve. Praegune volikogu ei otsusta suurt midagi, sest peamiselt koosneb ta initsiatiivitutest asendusliikmetest. Peamine initsiatiiv, mida koalitsioonisaadikud linnas ilmutavad, on küsida linnavalitsuse tingimusteta toetamise eest endale tulus koht mõnes linnaasutuse nõukogus. Nii võisid oma alluvaid vaigistada Idamaa vesiirid, ent XXI sajandi Tallinnale on see sobimatu.
Mul pole vähimatki usku, et praegu Tallinna juhtiv Keskerakond oleks apoliitilise linnapea ametisseseadmiseks valmis. See valmisolek puudub ka ülejäänud parteidel. Siiski võib ideel elulootust olla, kui moodustatakse koalitsioonivalitsus ning apoliitiline linnapea on kompromiss, millega osapooled teevad oma algsetest taotlustest sammu tagasi. See saab juhtuda, kui depolitiseerimist saadab avalikkuse toetus ning parteisid ei paina nomenklatuuri surve lasta end või oma soosikuid mõnda ametisse seada.
Niipea aga, kui üks koalitsioonijõududest – tavaliselt see, kel on suurim esindus volikogus – võtab endale linnapea koha, algab suurem kauplemine abilinnapeade ja linnaosavanemate üle. Sellega on Pandora laegas avatud, sest koalitsioonipäkapikud ning puukparteilased peavad maad ja puud ära jagama ning seda isu terve mõistus enam ei peata.
Ivo Rull pelgab, et erakondadest sõltumatu linnapea võib ise muutuda oligarhiks, kes mitte kedagi ei kuula. Ettevõtlusest tulnud meeridel on olnud kummalisi ideid trollibusside likvideerimisest Kaarli puiestee põlispuude maharaiumiseni. Kuid stopp, ka selliste ideede peatamiseks on vaja tugevat volikogu, kes ise genereerib ideid ja ütleb ka selgelt, milline algatus ei kõlba. Mittepoliitiline linnapea tähendabki, et poliitika tuleb volikogust. Soovi korral võib ju volikogu esimeest „linnapeaks“ kutsuda ning täitevvõimu juhti näiteks „linnadirektoriks“.
Loomulikult peab apoliitilise linnapea idee endaga kaasa tooma rea sellest johtuvaid samme. Reformipaketi juurde peaksid kuuluma avalikud konkursid ametitesse, abilinnapeade staatuse depolitiseerimine, linnaosavalitsuste likvideerimine praegusel kujul, halduskogude rolli tõus ja palju muud. Apoliitilisel linnapeal võivad olla paremad eeldused arendada mõistlikumat koostööd Tallinna ümbritsevate valdadega, mis sisuliselt on muutunud pealinnaruumi jätkuks. Samuti võib konkursi teel valitud Tallinna linnapea olla hea eeskuju teistele omavalitsustele, et parteilist survet piirata.
Seejuures ei ole ma parteide vastu. Vastupidi, neile tuleb tagasi anda nende ideoloogiline pale, nende liikmete sõltumatus. Munitsipaaltasand peaks aga parteipoliitikast vähem sõltuma kui Riigikogu ja Vabariigi Valitsus. Tahan Tallinna volikogus näha inimesi, kes ei kihele soovist saada linnalt lisatasusid, vaid kes on piisavalt vabad ja vastutustundlikud kodanikud, et anda linnavalitsusele uus, kaasaegne nägu.
