Kui hindad ainult odavat, siis oled ise ka odav
Mulle meeldis väga arvamusartikkel inimeselt, kes ei julge osta odavaid kaupasid, kuna kardab, et teda peetaks vaeseks. Ma pole päris 100%-i kindel, kas selle sisu on ehe või pikitud kibeda irooniaga, kuid üht elulist paradoksi see endas kannab.
Inimese teevad selleks, kes ta on, mõtlemine ning käitumine ehk kuidas me maailma tajume. Rasketel aegadel on seda raske tunnistada, aga vaeselt mõeldes ei saa me mitte kunagi jõukaks. Kui me käitume "odavalt", siis me olemegi odavad. Kui me kõik tahame võimalikult vähe anda, siis me kõik saame ka võimalikult vähe vastu, ükskõik kui palju me väärtusi vahetame.
Hindade märkamine kui kinnisidee
Eelpool mainitud artikli autor räägib tegelikult inimloomuse kõige fundamentaalsematest vajadustest: enesemääratlus, eneseareng ja eneseteostus. Ostukäitumine on üks igapäevastest varjatud loomingulistest tegevustest.
Tavapäraselt käib meie peast poes läbi tuhandeid mõtteid, mida me isegi ei teadvusta: "salat tundub täna eriliselt värske", "seda kooki pole ammu söönud", "oh, prooviks seda piprasegu", "just reklaamiti nende krõbuskite tervislikke omadusi", "sõber soovitas head veini", "ma ei tea isegi miks, aga jube piprakurgi isu on", "ma tahan proovida, kuidas need maitseained kokku sobivad", "see saksa jogurt on poole kallim, ei tea, kas on siis nii hea kah".
Hindade märkamises iseenesest ei ole mitte midagi paha. Seda peavad tegema kõik, kes ei taha laostuda. Kuid see ei tohi muutuda kinnisideeks. Kui me mõtlemisest loobume ja lülitume verevate silmadega jahikoerteks, kes märkavad ainult kollastel siltidel seisvaid numbreid, on meiega lõpp. Inimene ei ole lambilüliti: klõps - sisse, klõps - välja. Paranoiliseks hinnakütiks muutudes ta taandareneb ning langetab iseenda latti üha madalamale. Tekib surnud ring.
Mitte miski pole midagi väärt
Miks on näiteks vale minna Prisma ukse taha hommikul tõuklema, kui midagi poolmuidu antakse? Kui suhkrut jagatakse poole hinnaga, siis ei tähenda see seda, et see ongi suhkru õige hind. Irooniliselt on näiteks kõige odavama poeketi omanik Baltimaade rikkaim inimene.
Tegelikult pole üldse tähtis, kui palju keegi kasumit taskusse ajab, vaid konkreetse kauba väärtustamine. Kui sa hindad ainult ja ainult odavat, siis sa oledki ise ka odav! Parem mõtle, miks sa midagi endale tahad. Põhjus ei ole ju ometi see, et kaup on nii odav?
Kauplus pakub sulle väärtust ning ütleb, et vot, nii palju on poe arvutuste järgi selle kauba väärtus terve tarneahela peale kokku. Nüüd oluline point: valides alati ja ainult odavat, suhtud alavääristavalt kõigesse, mis sind ümbritseb. Teisisõnu kriiskad sa: "Mitte miski pole midagi väärt!" Valides näiteks importliha, võtad sellega ära kasumi oma sõbralt või naabrilt Eestis. Saed oksa, millel ise istud.
Rämpstoit, ühe hooaja riided, kehvad teenused
Üks inimene avaldas Delfis arvamust, et miks ta peaks ostma kohaliku mesiniku mett hinnaga seitse eurot kilogramm, kui supermarketis on poola mesi 5,90 eurot. See on tõepoolest igaühe enda valik. Lihtsalt mõni valik viib garanteeritult kitsikusse, teised võimaldavad elujärge parandada.
Kokkuvõtvalt: kui vaatate ainult ja ainult hinda, edastate sõnumit "ei, pakutu on vähem väärt". Kui kõik edastavad alatasa sellist sõnumit, tekib ühiskond, kus vohavad rämpstoit, ühe hooaja riided ning kehvad teenused. Selles ühiskonnas elavad hästi ainult need üksikud kavalpead, kes on taolise odavuse maania programmeerimisega suurepäraselt hakkama saanud. Vaadake ringi! Tuleb tuttav ette?
Ise te sellest surnud ringist enam välja ei pääse. Usun, et 95%-i valin-selle-sest-see-on-odav inimestest on jäädavalt kadunud. Linnapilt räägib enda eest: -70%, -30%, ALE, kriminaalselt madalad hinnad, hakkame vähem maksma, võta kaks ühe hinnaga. See on kõige lihtsam sõnum, millest me aru saame.
Kahjuks pole meile veel kohale jõudnud, kuhu niimoodi jõuame. Odavriiuli ette. Seal on hea riiki, tööandjat või kaupmehi kiruda. Seal on lõpuks see turvaline koht, kus meil on hea lihtne valik langetada. Seal ongi unistuste maa - seal on meie soovitud väärtus võimalikult odav.
