Lugeja: kommentaatorid, mõelge, enne kui "postita" vajutate!
Kaua mõtlesin, enne kui siia kirjutasin. Olen endale teadvustanud, et kriitika eest mul pääsu pole, kuid mõnikord ei tea enam, kas nutta või naerda. Nii palju on õelust ja kurjust nendes sõnades. Ja valesti teen, kui nimetan seda kriitikaks.
Loen Delfit palju. Inimeste poolt kirjutatud artiklid pakuvad mulle väga huvi. Tutvun nende kaudu teiste inimeste mõtete ja kirjutamisstiiliga, kuid ma ei suuda mõista neid õelaid kommentaare. Inimesed on justkui vihased, et keegi on kirjutanud huvitava artikli. Ja kui julgetakse vihasõnumitele vastu hakata, on vastutasuks laused : ''Ma ei õelutse, vaid jagan mõistlikku arvamust.'' Hästi, oma arvamuse avaldamine on alati teretulnud, kuid kiputakse unustama, et sõnad teevad haiget. Ka virtuaalsed.
Miks mulle läheb see korda? Eks ikka sellepärast, et olen ka inimene. Ja see ei peakski olema ainult mina-vormis. Kõik need, kes on kordki oma elus millegagi ''avalikkuse'' ette on tulnud, kas teile ei tee õelad sõnad haiget? Kas tõesti on teil nii paks nahk, et suudate jääda täiesti ükskõikseks samal ajal, kui keegi kolmas teid maha surub? Kas te võiksite seda ka mulle õpetada?
Miks ma üldse kirjutan, kui ei salli kriitikat? Sest mulle meeldib kirjutada. Mõistliku kriitika võtan ma alati arvesse. Püüan end paremuse poole suunata. Kui midagi on valesti, siis tasub ainult öelda, kuidas paremini saaks, mitte hakata kohe maha tegema ja sõimama. Viha saab välja elada ka kuskil mujal.
Vaevalt, et ma selle kirjutisega midagi paremaks muutsin. Ehk tegin hoopis õelad kommenteerijad veel vihasemaks. Aga see kripeldas südamel liiga kaua. Nüüd sai see välja öeldud. Ja palun, laske oma sõnadel lennata, kuid mõelge enne, kui "postita" vajutate.
