Aivar Riisalu: Tänases Eestis on rikas vilets olla

Viimases KesKus'i numbris rääkis riigikogu liige Aivar Riisalu Juku-Kalle Raidile sellest, kuidas ta rikkaks sai ja miks Keskerakonda astus.

Juku-Kalle Raid (J-K.R): Aivar, sinu kohta on kõigil oma definitsioon. Alates Meie Mehe klounist, lõpetades suurima patrioodiga. Kuidas sa ise ennast defineerid?
Aivar Riisalu (A.R): Ma ei tea, ma arvan, et ma defineerin ennast keskmise eesti mehena.

J-K.R: Kas see on kaalu poolest või?
A.R: Ei, kes on nii haritud, kui üks mees peaks olema, kes on selgeks mõelnud mida ta tahab...

J-K.R: Aga kui haritud siis üks mees peaks olema?
A.R: Mina olen lõpetanud ülikooli... Sellel ajal kui neid otsuseid oli vaja teha, siis ma ausat ametit kartsin, ei saanud aru. Aga üks aus amet on ikka olnud ka - ma ülikooli ajal töötasin neli aastat kinomehhaanikuna. Kunagi hiljem kui ma sain selle sama Harju kinovõrgu direktoriks, siis ma võisin öelda, et ma sobin direktoriks... Läbisin arengu lihtsast töömehest suure asutuse direktoriks.

J-K.R: Räägi kuidas sa oma raha said ja miks sa Keskerakonda astusid? Minu meelest sa nagu ei kuulu sinna...
A.R: Raha mul ju õieti polegi, see kõik on... (Mõtleb) Ei no see kõik on näilik. Kui Eesti riik tuli ja nõukogude võim otsa lõppes, oli minu põlvkond 30 ja juhused aitasid ja... Mina sattusin kokku ühe inimesega, kes võttis minu endaga kaasa Venemaale. Ta oli selline eakas, Minski ülikooli professor olnud, hästi-hästi tubli inimene. Ta oli Eestisse tulnud elama 1988. aastal, kui väga arvestatud spetsialist. Ta osteti süsteemi sisuliselt sisse ja vot selle inimesega kokku saamine muutis minu elu kardinaalselt. Sealt edasi on kõik nagu täiesti aabits, tähestiku selgeks õppimine.

J-K.R: Hea küll, asjast palun. Sinu äri oli kütus. Aga kütus ja Keskerakond on seotud?
A.R: Jah, mingil määral on. Aga, eee... Ega Keskerakonna vastu ei ole mul ideoloogiliselt mitte midagi, kui me räägime tsentristlikust maailmavaatest. Mitte see, mis ta täna on. Tänane Keskerakond on surutud oma skaalal selgelt vasakule ja see mulle ei sobi, aga...

J-K.R: Mis surutud, ta on ise ennast surnud!
A.R: Ei ei vastupidi, et sa pead ühest lihtsast asjast aru saama, ehk et ühiskonnas kujunevad välja erinevad poliitilised dogmad. Keskerakond ja Reformierakond on klassikalises mõttes liberaalid ja nad peaksid tegelikult rääkima suhteliselt sarnast juttu. Aga suhteliselt sarnast juttu sa ei saa rääkida, sest suhteliselt sarnaseid valijaid mõlemale ei jätku. Kuna Keskerakond on surutud eelkõige näiteks Vene kaardiga nurka...

J-K.R: Ei maksa seda vaeslapse mula ajada, kuidas keegi kedagi sundis.
A.R: Ütleme niimoodi, et kõik erakonnad peaksid vaatama peeglisse ja saama aru, et muukeelne valija on neile tähtis. Oleme siis realistid, vaatame tänastele poliitilistele partidele otsa - mitte ükski neist ei peegelda oma tegelikku maailmavaadet. Kõik võitlevad teatud valijagruppide nimel. Aga mina ei lase ennast sellest võidujooksust segada. Kuna mina parteibroiler ei ole, siis olen partei nimekirjas alati paigutunud kohale umbes 45 ja saanud valitud tänu reaalsetele toetajatele. Ja ma kannan endas tsentristlikku maailmapilti, ehk selleks, et mina saaksin olla edukas, peab ka ülejäänud ühiskonna liikmeskond olema võimalikult laiapõhjaliselt selgelt keskklassi kuuluv ehk edukas. Siis nad suudavad minu poolt toodetud ja pakutavat teenust piisavalt tarbida, et mina oleksin edukas.

J-K.R: Jah, sa ütlesid mulle ükskord, et Eestis on väga halb olla rikas. Ja pärast, kui me telekas lobisesime, salgasid selle maha! Häbi!
A.R: Tänases Eestis ongi vilets olla rikas sellel lihtsalt põhjusel, et sind sõimatakse teenimatult selle eest, et sa oled elus teinud tööd. Neil läheb käsi rusikasse - ega revolutsioonid ja soov ümber jagada ei ole maailmas ju uudsed asjad. Juba ürgajal võttis tugevam korjusest suurema tüki.

J-K.R: Ikkagi, mis diil sul Keskerakonnaga oli, et sa sinna astusid?
A.R: Mina astusin Keskerakonda aastal 1996 ja minu kontakt Keskerakonnaga tekkis seoses Eesti kütuse või tolleaegse Esoili erastamisega. Ma olin sunnitud suhtlema erastamise protssessi käigus erastamisagentuuri nõukogu esimehe Liina Tõnissoniga ja tema ongi minu Keskerakonda soovitaja, mulle tundub. Eesti riik oli selleks ajaks juba viis aastat taasvaba, mina olin täiesti apoliitiline ehk lihtsalt see kauka jumal. Aga korraga mulle tundus, et need inimesed on okei, sest need inimesed kandsid minu jaoks Rahvarinde ideed, milles ma ise ei olnud ju aktiivselt osalenud, minu suureks kurvastuseks.

J-K.R: Miks räägitakse visalt, et sa said umbes 90 miljonit krooni selle eest?
A.R: Heh, sellele on väga lihtne seletus. Paljukiidetud president Lennart Meri oli seisukohal, et Eestis tuleb kõik vara müüa ameeriklastele, sest see annab meile võimaluse saada Venemaast lõplikult iseseisvaks ehk teha kapital vabaks. Selle 90 miljoniga oli nii, et grupp Eesti ettevõtteid moodustas Esoili erastamiseks konsortsiumi.

Eestlastele ju sellel ajal midagi ei müüdud ehk me julgestasime oma erastamissoovi selliselt, et ostsime Eesti Pangalt 50 miljoni krooni nõude Tartu Kommertspanga pankrotipesa vastu. Tartu panga pankrotihaldurid, minu arust kodanik Ansip ja kodanik Tross, kui mu mälu mind ei peta, müüsid meile 1 krooni eest 90 miljonit nõuet Eesti kütuse vastu, kuna Tartu pangal oli sealt raha saada. Arbitraažikohtuga mõisteti meile see raha Eesti kütusest välja. See nõue jagati kaheks, 20 miljonit jäi Eesti kütusele, 70 miljonit jäi Esoilile ja kogu lugu.

Loomulikult müüdi Esoil ameeriklastele ja kui Eesti riik avastas, et müügitehingu hind oli vist 120 miljonit krooni ja 90 tuleb nõude katteks välja anda, siis nad olid suhteliselt kurvad. Tunnistan ausalt ja otse, et läbi tuli rääkida kõikide poliitiliste jõududega. Valikud olid ju kas 10 aastat kohut käia ja võita lõpuks või siis milleski kokku leppida. Leppe sisu oli selles mõttes lihtne, et 90 milli on ilus number, aga arvestatav osa sellest rahast ikkagi Eesti panka lõpuks tagasi jõudis.

J-K.R: Mis saab, kui tulevad võimule Keskerakond ja sotsid?
A.R: Oi jumal. Kui tulevad võimule Keskerakond ja sotsid... Siis ma põgenen Eestist, müües oma vara kiirmüügis ja loodan et see juhtub talvel, et meri oleks jääs.

J-K.R: Siis saab üle suusatada või?
A.R: Ei, talv on läbi huumoriprisma öeldud, mis sellest talvest. Aga kombinatsioon Keskerakond-sotsid on ohtlik, kombinatsioon Keskerakond Reformierakonnaga on väga positiivne Eesti riigile... Ma olen alati Keskerakonna sees selgeks teinud, et sotsid on meie vaenlased number üks, sest nad varastavad meie ideid, neil puudub maailmavaade ja nad ei ole üldse parim tee. Sotsid ja ametiühing on kaks asja millest ma aru ei saa.

J-K.R: Sa oled pööraselt publikunäljane sell...
A.R: Mina olen oma isikuomadustelt täiesti füürer, aga noh, ütleme nii, et mul ei ole motivatsiooni. Ma ise tunnen, et kui ma lavale astun, siis mass on mul käes, aga kas ma tahan seda?

J-K.R: Meie Mees oli küll üks imelik fenomen.
A.R: Noh, aga see ongi see sama näide... Ega mina olen ju suhteliselt keskpärane muusik, tegelikult ma ei olegi seda, aga küsimus ongi selles, et võib olla ma siis tegin midagi teistmoodi. Ma ei tea.

J-K.R: Sa oled malevapõlvkonna laps ju.
A.R: Seda küll jah. Inimestele meeldib see, kui ma nimetan ennast klouniks. Jah, noh nimetame mind siis klouniks. See algaski ilmselt EÜE-st, sest et kui grupp inimesi satub vabameelsesse keskkonda ja nad hakkavad toimima niimoodi... Minu kellekski saamine toimus EÜE tagajärjel. Mul on nii selgelt meeles, kui me tegime 1990. aastal koos Inboili ja Andres Joosepiga Linnahallis EÜE kontserti. Kui me olime Inboiliga kahekesi laval ja juhtisime kogu seda teemat, siis ma tundsin, et see lava, see on minu oma, ma pean veelkord sinna saama.

J-K.R: Kus sul see militaariahuvi pärineb? Sest noh, olgem ausad, sul on ju üks erakordseid kogusid, mis puudutab autosid ja militaariat.
A.R: Asi on selles, et kui inimene ennast otsib, siis vaieldamatult mehe kohus on osata kasutada relva ja olla valmis kaitsma oma lähedasi. 2000. aastal ma otsustasin, et ma nüüd nii palju enam raha peale ei mõtle. Läksin astusin Kaitseliitu. Hakkasin lihtsalt panustama ja lõpuks tekkis seal hädavajadus - ma sain kompaniiülemaks ja mul ei olnud sõjaväelist haridust. Siis ma otsustasin suhteliselt küpses eas - 42. aastaselt - minna Kaitseväe lahingukooli ja käisin läbi ohvitserikursused. Alustasin 30 mehega, täna on mul 500, keskmine vanus 28 aastat.

J-K.R: Sa oled kollektsionäär, kogud sahtlisse vanu asju, mida kellelgi vaja ei lähe...
A.R: (Vaidleb elavalt) Ei-ei! Seda ma hakkasin tegema sellepärast, et tekkis praktiline vajadus, kuna Eesti riigil ei olnud Kaitseliidule piisavalt palju varustust anda. Ma siis otsustasin, et minu mehed jala ei käi ja tuli soetada transpordivahendeid.

J-K.R: Nagu soomustransportööre?
A.R: Jah, mis muidu oleks läinud vanarauaks. Kõige naljakam lugu, mis sellega meelde tuleb, on see, kui neid üritati puruks lõigata ja ma pidin vastu viima samas mahus vanametalli. Sain need soomukid kätte ja nad olid täiesti töökorras ja kasutatavad väljaõppes. Täna ei ole sellel enam sisu, aga kümme aastat tagasi oli see veel argument.

J-K.R: Kui suur lugeja sa oled?
A.R: (Lauda põrnitsedes) Suur, ainult et... selles mõttes, et lektüür on vilets. Noh viimasel ajaga Otto Caarius „Tiigrid poris“

J-K.R: Mhmh. Sõjakirjandus. Kas sa ühekülgseks ei karda jääda, kui sa ei loe head proosat või luulet?
A.R: (Ohkab) Ehh! Aga see on ka üks põhjus, miks ma olen julgenud ennast klassifitseerida pigem keskpäraseks inimeseks. Keskpärane inimene ei loe mitmekülgset proosat ja veel vähem luulet... aeg-ajalt. (Elavneb) Ei-ei, ma tahan sulle öelda, et see, et ma näiteks ikkagi Puškinilt mõnda lugu peast mäletan, on helge lapsepõlve tagajärg.

J-K.R: (Õelalt) Lapsepõlvetrauma?
A.R: (Segamatult) Aga ega ma seda hiljem lugenud ei ole, ehk mind võib süüdistada kehvas lugemuses. Aga noh, ütleme niimoodi, et ajakirjad Imeline ajalugu ja Imeline teadus, need on minu lektüüris põhikohal, need ma studeerin läbi.

J-K.R: Räägi mulle, kui tugeva paralleeli sina tõmbaksid kultuuri ja kaitsepoliitika vahele?
A.R: Need on sünonüümid, selles mõttes, et ilma kultuuri ja rahvusliku identiteedi ja keele ja kõige selleta, näiteks emakeelse kirjanduse ja luuleta...

J-K.R: ...mida sa ei loe.
A.R: ...mida ma ei loe. Aga ma tolereerin. Ilma selleta ei ole midagi kaitsta ehk ilma selleta me muutumegi eikellekski.

J-K.R: Eesti võiks olla ainuke riik maailmas, kus riigikaitse eelarvest elik selle 2 protsendi seast toetakse kasvõi sümboolselt omakeelseid autoreid. Nagu sa ise ütlesid, kultuur teeb riigi. Nii oleks taoline toetus igati mõistlik.
A.R: Me kaitseme kultuuri sellega, et meil on eestikeelne kaitsevägi ja umbkeelsed poisid, kes sinna tulevad, väljuvalt sealt 8 või 11 kuu pärast suhteliselt normaalselt eesti keelt mõistvate kodanikena.

J-K.R: Lähme koos kodanik kaitseminister Urmas Reinsalu juurde ja ütleme, 2-st riigikaitse protsendist omakorda 2 protsenti süstime kultuuri. Mis arvad?
A.R: Ei no, pole halb juba sellel lihtsalt põhjusel, et sa annad raha sellele, mille pärast sa olemas oled, ehk sa üritad kaitsta seda keelt kultuuri.