Andres Arrak: Kas turundus on suur vale?
Turundusstrateegiate häda on selles, et nad ehitavad oma ostuisu tekitamise üles kliendi petmisele. Sestap olen ma oodanud kaua seda hetke, kus kellegi õiglustunne ja eneseuhkus astub vastu meedias vohavale lausvalele. Sest kas on veel mõni teadus- ja majandusharu, kus üheks (ma ei öelnud põhiliseks) eesmärgiks on produtseerida ebatõde? Kusjuures selle ebatõe laialikandmiseks on üles ehitatud miljardeid dollareid maksev infrastruktuur.
Kui turundus teadusdistsipliinina produtseerib valet, siis analoogiat võib leida ka mujalt. On veel kaks elukutset, kus valetamine on mitte lihtsalt aktsepteeritud, vaid ka lausa nende huvides, kellele seda kuulutatakse. Ma loodan, et advokaadid ja poliitikud ei solvu minu peale (ise olen hariduselt jurist). Mõlemal juhul on ebatõde mingi püha eesmärgi teenistuses.
Ma olen ammu tahtnud intervjueerida mõnd Manhattani pilvelõhkuja 50. korrusel istuvat turundusguru ja uurida tema käest, mida ta mõtleb ja taotleb, mõeldes välja järjekordset tarbijale absoluutselt mittevajalikku, ent samas piisavalt kallist (loe: tootjale raha sisse toovat) vidinat. Ega need iPadid ja iPhone’id palju muud ju ei ole, kui samaväärsete vidinate kordades kallimad kloonid.
Vahel on tunne, et see miljardikäibeline teadus- ja majandusharu on suurem ressursside ja inimpotentsiaali raiskamine, kui kulutused sõjaliseks otstarbeks. Ma olen üsna kindel, et energia ja vaimupotentsiaal, mis kulus vesinikupommi loomisele, on sellega kaasnevaid teadussaavutusi arvestades tulusamalt investeeritud, kui energia, mis on suunatud minu kassi (mida mul pole) seitsmel erineval moel rahuldavate krõbuskite loomiseks.
Olgem ausad, millist eesmärki teenivad televisiooni reklaamklipid, kus väidetakse, et kaks milligrammi pesuainet panevad minu tavotise valge särgi särama? Me teame tegelikult vastust. Aga nagu ei ole kellelgi õnnestunud lahutada oma abielu põhjendusega, et naine valmistab maitsetut toitu, kaotataks ka iga kohtuprotsess, kus hageja püüaks tõestada, et kreem ei võtnud ära tema silmaaluseid kortse ja lõhnaõli ei meelitanud tema voodisse kõiki naiskolleege. Ja üleüldse: rumal olla on üks aegumatumaid inimõigusi.
Paraku ei või kindel olla ka selles, et makstes palju raha, saan ma garanteeritult hea kauba. Minu Hooveri 2-meetrine külmkapp ei sulata end juba ostmisest saati ise üles. Minu Gustavsbergi vetsupott jäi „jooksma“ umbes aasta pärast ostmist. Mu õe A-klassi Mercedes-Benz ei saanudki garantiiremondi ajal remonditöökojast välja. Õnneks minu AEG-pesumasin on tubli ja peseb endiselt hästi. Need näited ei ole pastakast välja imetud, vaid vägagi (ihu)lähedased ja tõstatavad küsimuse, milline on garantii, et ma kõrget hinda makstes saan ka hea kauba?
Seepärast kutsun ma eestimaalasi asutama Inimväärikate Tarbijate Ühingut. Seda põhjusel, et meil on olemas igasuguseid toredaid organisatsioone ja institutsioone, aga kui keegi mind kui tarbijat idioodiks peab, pole kuhugi kaevata.
Lõpetuseks. Hiljuti pidasin oma magistrandidele loengut majanduskasvust. Jutt oli Solow majanduskasvu mudelist. Teadjad inimesed ehk teavad, et mudeli osaks on solow residual ehk teiste sõnadega majanduskasvu osa, mis tuleneb mitte tööjõu ja kapitali edenemisest, vaid tehnoloogia täiustumisest. Olles mind tükk aega kuulanud, esitas üks magistrand mulle küsimuse: kuidas on võimalik tehnoloogia täiustumist protsentuaalselt mõõta (ja seejuures komakohaga). Ma jäin hetkeks üsna nõutuks. Aga küsisin siis vastu: miks ta ei ole tahtnud hambapastatootjatelt küsida, kuidas saab mingi hambapasta pesta tema hambaid 34% paremini?
