FOTOD: Hommikutaevas heljus kummaline punane võõrkeha
Ausalt, meie jääme ellu ka tingimustes, mis on linnamehe jaoks õudusunenägu. Aga kummalisi, esmapilgul pisut õudseid asju juhtub ka siin maal. Just nagu täna hommikul.
Jah, meie tõuseme siin enam-vähem koos kukega. Enamus seepärast, et muidu ei jõuaks linna tööle. Hommikul kell pool kuus naudin ma tavaliselt oma rõdul kohvi ja päikesetõusu. Mõnda asja veel, nende seas hetkel linnulaul, millest valjem vaid talunike lehmade ammumine.
Nii on see tavaliselt igal hommikul. Aga täna riivas kõrva võõras heli. Müstiline mühin-kohin, mis kostis selgelt üle ööbiku laksutamise.
Ma olen harjunud, et vahel kostab selge ilmaga meieni rongi monotoonne müdin, vilegi hästi kuulda. Kuigi raudtee on mitmekümnete kilomeetrite kaugusel metsade taga. See heli oli võõras, seletamatu. Kui siis silmapiiril laiuva metsa tagant hakkas kerkima mingi võõrkeha, oli tunne lausa, õõvastav.
Õnneks vaid hetkeks. Selge ilmaga, esmaspäevale kohaselt ka selge silmaga, sain hetk hiljem aru, millega tegu. Taevas hõljus õhupall. Mitte see tavaline, vaid ikka sõiduk, ehk kuumaõhupall.
Teate, oli ikka ilus vaadata. Vaikus, sinitaevas ja lendavad võõrad. Ma olin isegi natuke kade, nii müstiline ja kaunis tundus see hetk.
Ei tea mina, mida või kes seal asjatasid. Aga üks on selge, nii vara hommikul selline ettevõtmine korraldada, no peab ikka romantik olema. Nimelt loodan ma, et just päikesetõusu mõni armunud paar kogema lendaski. Küllap väga eriline tunne, lennelda linnuna taevas,esimesed päikesekiired palgeid soojendamas.
Minu päev oli kohe palju helgem. Teiste rõõmu kogemine andis killukese heaolu ka mulle. Mõistsin, et maailmas on veel nii palju asju, mida kogeda. Adusin, et jah, me kõik oleme kordi ja kordi veetnud aega koos kallimaga, ikka loojangut nautides.
Tegelikult aga on päikesetõus ju kordades olulisem. Nii, nagu igal hommikul tõuseb päike, loodame ka meie, et see hommik, see päev on jälle uus ja parem.
