Silver Tambur: Eestlased ei pea immigrante pelgama
Õnneks on äärmuslikud rühmitused Eestis alati marginaalseks jäänud ja asju on võetud terve mõistusega. Kuid nagu Inimõiguste Keskus äsja hoiatas – parem karta, kui kahetseda.
Hiljuti toimunud mäss Stockholmi eeslinnas ning Londonis Briti sõduri surnuks pussitanud moslemi ekstremistid on ka Eestis õli tulle valanud. Asi on läinud selleni, et Martin Helme saab tiražeerida mõtet „kui on must, näita ust“.
Sellise avaldusega välja tulnud inimene kuulutataks Suurbritannias pikemalt mõtlemata paariaks. Muide, brittidel on kombeks keelata taolisi avaldusi teinud välismaa poliitikutel riiki sisenemine. Ja just see juhtus neli aastat tagasi Hollandi äärmusparempoolse poliitiku Geert Wildersiga, keda Heathrow lennujaamast kaugemale ei lubatud.
Kosmopoliitsus
Elades kosmopoliitses Londonis, ei tuleks ma selle pealegi, et anda inimestele hinnang a priori nende nahavärvi, religioossete veendumuste või seksuaalse sättumuse põhjal. Õigupoolest on igasugune mittediskrimineerimine siin juba töölepingutesse sisse kirjutatud ja seda tõesti ka järgitakse.
Suurbritannias elab 2,5 miljonit moslemit, üle miljoni hindu ja pool miljonit hiinlast. Aafrikast ning Kariibi mere saartelt pärinejaid on paar miljonit ja enamik neist on kristlased, kes käivad kirikus rohkem kui „valged britid“.
Suurbritannias saab sotsiaaltoetusi 5,5 miljonit inimest, kuid nendest vaid 6,4 protsenti (!) on mittekodanikud. Tõsi, selle 6,4 protsendi seas on kõige rohkem Pakistani ja Somaalia kodanikke, kuid esimese 20 seast leiame ka Portugali, Prantsusmaa või Itaalia kodanikud! Seega on ennatlik eeldada, et sotsiaaltoetuste saamine ja inimese rass on omavahel seotud.
Mõningate eesti „rahvuslaste“ arvates kukuks ühiskond erinevatest kultuuridest ja rassidest pärinevate inimeste tõttu kohe kokku. Londonisse ja Suurbritanniasse on immigrandid elama tulnud juba aastasadu, kuid pole ei ajaloost lugeda ega ka praegu märgata, et nad „kohalikes külades varastamas, rüüstamas ja vägistamas” käiksid, nagu härra Helme püüab väita.
Londoni rahutused
Kahe aasta tagused Londoni rahutused olid eelkõige seotud tööpuudusega vähese haridusega noorte seas. Kohtu alla viidutest 46 protsenti olid “mustad”, 42 protsenti “valged” ja 7 protsenti Aasia päritoluga. 90 protsenti neist olid aga nooremad kui 21 eluaastat.
Londonis on täiesti tavaline, et erinevatest rassidest inimesed töötavad, elavad või lõbutsevad koos. Immigrandid on säilitanud paljud oma traditsioonid, kuid laias laastus võtnud omaks ka need, mis on omased Suurbritanniale. Olgu selleks siis igapäevane viisakus, tolerantsus, õiglusetunne, huumorisoon, jalgpalli vaatamine või traditsioonilise pühapäevase lõuna („Sunday Roast“) söömine.
Hiljuti USAs tehtud analüüsi andmetel on 40 protsenti Fortune 500 ettevõtetest asutanud kas immigrandid või nende lapsed (sealhulgas näiteks IBM, Apple, Google või McDonalds). Kuna immigrandid asuvad elama uude keskkonda, on oma ettevõtte asutamine tihti parim viis saavutada jõukust. Protsessi käigus tuuakse riiki uusi ideid, luuakse juurde töökohti ning suurendatakse niiviisi ka üldist jõukust.
Mis on sellel pistmist Eestiga?
Administreerin Facebooki suurimat Arvo Pärdi fännilehte. Peaaegu 20 000 fännist on vaid 700 Eestist (umbes sama palju on neid ka Iraanist ja Mehhikost). Eelmisel aastal sattusin Londonis juttu puhuma ETV tütarlastekoori esinemist vaadanud maailmakuulsa produtsendi Brian Eno’ga. “Parim reklaam, mis teie riigile võib osaks saada, ma tahaksin kohe Eestisse sõita,“ olid tema sõnad. Teisisõnu - meil on, mille üle uhkust tunda.
Tugev kultuur ja identiteet ei pea kartma immigrante. Küll aga võib see tagasi koju meelitada võõrsile läinud eestlased. Õigupoolest tean juba päris mitut kõrgelt kvalifitseeritud noort, kes pärast mitmeid aastaid Londonis on vahetanud tasuva töö suurlinnas vähemtasuvama vastu Eestis. Mis ajendas tagasi kodumaale suundumist? Eks ikka igatsus oma identiteedi ja kultuuri järele. Seega usun, et kui me ise hoiame au sees oma traditsioone ja kultuuri, võtavad ka „võõrad“ need kergemini üle ning sellega kaob põhjus neid karta.
Londoni Eesti majas saavad üle nädala laupäevakoolis kokku Eesti lapsed. Nende seas ka lapsed, kellede ema on eestlanna ning isa näiteks Kariibi saarte päritolu. Need lapsed räägivad täpselt samamoodi eesti keelt ning laulavad kaasa Eesti rahvalaule. Aga kas nad on siis oma vanemate pärast vähem eestlased?
Tänases maailmas võib juhtuda, et riigile, kus tahetakse „mustadele“ nende nahavärvi pärast „ust näidata“, tekib külge teatud märk ning siis ei taha seda ust avada ka „valged“. Nende seas ka need noored eestlased, kes on vahepeal maailma metropolides avatud mõtlemise kunsti omandanud.
Silver Tambur on veebiajakirja Estonian World peatoimetaja.
