Eestlane Türgist: Ankara hingab juba mitmendat päeva pisargaasi

Mis vahe on politseinikul ja terroristil? Politseinik kannab vormi... See mõte tuli mulle pähe laupäeva hommikul tööle jalutades. Elan Türgi pealinnas Ankaras ja mu töökoht on otse linnasüdames, Kızılay väljakul. Seal samas toimuvad aga juba kolmandat päeva protestid Türgi autoritaarse peaministri vastu.

Päev varem olin jäänud oma töökohta lõksu, sest kella viieks õhtul olid tänavad täis pisargaasi pilvi ja ümberkaudu kõlasid lasud. Politseinikud tulistasid spetsiaalsetest relvadest gaasipadruneid, et hoida tagasi tuhandeid inimesi, kes neljast eri suunast keskväljakule koguneda püüdsid.

Kuna gaas kerkis lõpuks ka meieni ning hingamine muutus viiendal korrusel vaevaliseks, otsustasin tänaval õnne proovida. Ja nii ma jooksin, suu ja nina kinni kaetud, läbi gaasipilvede Kızılayst eemale. Minu ümber on kõlamas kärgatused ja kõige selle keskel šokeeritud vanainimesed ning nutvad lapsed. Ümberkaudsetel tänavatel on suletud kõik kohvikud ja poed, mõned lasevad ukseprao vahelt sisse paar hirmunud vanatädi. Avastan, et metroo on suletud ja bussid ei käi. Hingata on aga pisargaasi tõttu raske. Jõuan suuremast möllust eemale, kuid juba järgmisel ristteel on taas vastamisi politsei ja rahvamass.

Katsun minna jalakäijate sillale, kuid sealsed noorukid karjuvad, et ma kükitaks. Politsei laseb sulle pähe, ütlevad nad. Põmm, põmm, põmm, kostub järjest mitu lasku. Kükakil jooksen trepist üles, üle silla ja teiselt poolt jälle alla. Veel paar meetrit edasi on veekahur ja kümmekond inimest, kes sellele lehvitavad, veesurve eest pagevad või soomuki suunas kive lennutavad.

Kuidagi õnnestub mul ka sealt mööda joosta ja juba järgmine hetk uhab mulle vastu inimmass, milles mina olen ainuke, kes on vastassuuna valinud. Kaugemal kohtun oma sõpradega, kes annavad mulle arstimaski ning kutsuvad mu liituma väljaku suunas marssiva rahvahulgaga. Meeleolu on ülev, gaasipilved kaugustes ja rahvas laulab, plaksutab, vilistab ja skandeerib, et tahab diktaatorliku peaministri tagasiastumist.

Kõige selle toimumise ajal näitasid Türgi suurimad meediakanalid kokandussaateid, talendivõistlusi ja meelelahutust. Ajakirjanikud, kes oleks julgenud sõna võtta, istuvad aga vangis. CNN Türk lasi eetrisse kolmetunnise dokumentaalfilmi pingviinidest. Alles viimastel päevadel on telekanalid asunud toimuvast rääkima, kuid parim ülevaade on kättesaadav selle tarbeks loodud veebisaitidel, Facebookis ja Twitteris.

Kuidas ja miks türklased üleriigilise meeleavalduse algatasid

Kõik algas nädala eest Istanbulis, kus Taksimi keskväljaku kõrval asuvasse Gezi parki kogunes sadakond inimest kaitsma puid buldooserite eest. Valitsuse plaan oli taastada seal pea sajand varem seisnud Ottomani impeeriumi kasarmud. Peaminister Recep Tayyip Erdoğan plaanis taasehitatud kasarmutele lisada ka ostukeskuse, hotelli ja korterikompleksi. Kuna Gezi park on üks vähestest rohelistest aladest, mis sealkandis alles jäetud, oli rahvas nördinud ning organiseeris pargis ööpäevaringse telklaagri.

Päevasel ajal loeti seal raamatuid ja pakuti kogunenud märulipolitseinikele toitu. Politsei vastas sellele öise rünnakuga, põletas maha telgid ning pritsides inimesi pisargaasi ja veekahuritega. Järgmistel päevadel kasvas meelt avaldama tulnute arv üha enam. Tuhanded inimesed marssisid üle Bosphoruse silla, mis on tavaliselt jalakäijatele suletud. Teistes suurtes Türgi linnades algasid samuti demonstratsioonid. Juba neljandat päeva koguneb rahvas meeletutes massides linnakeskustesse, saades vastutasuks gaasi- ja veerünnakud. Nad skandeerivad, et kõikjal on Taksim ja kõikjal vastupanu. Valitsus astugu tagasi, Türgi on sekulaarne ja peab jääma sekulaarseks. Peaminister nimetab neid terroristideks ja marodöörideks ning vandus lisaks pargile maha tõmmata ka selle kõrval asuva Atatürki-nimelise kultuurikeskuse. Asemele pidavat tulema mošee ja ooperimaja.

Linna keskustes toimuv protest jätkub õhtul kella 21 paiku äärelinnades. Inimesed löövad oma rõdudel pottide ja pannidega trummi, vilgutavad tulesid ja kogunevad paarisaja liikmelistes gruppides ristteedele, kus nad autode pasunakoori ja potipõrina saatel islamistliku peaministri tagasiastumist nõuavad. Mõnel pool on politsei loopinud kopteritelt gaasipommipadruneid, et nende indu jahutada.

Minu erahaiglas töötava sõbra andmetel on neilt abi otsinud vigastatuid juba üle kuuekümne, neist enamik kannatavad liigse gaasikoguse sissehingamise all. Kaks inimest on kaotanud silmanägemise ning üks on ajukahjustusega intensiivravis. Igaüks võib ise kokku arvutada, kui palju on viie miljoni elanikuga linnas haiglaid ja inimesi, kes nendesse politsei vägivalla tõttu pöörduvad.

Politsei on oma gaasipadruneid laskvate relvadega asunud inimesi sihtima pähe või ülakehasse, et maksimeerida vigastuste arvu. Internetist leiab videosid, kus veekahuri soomuk rammib otse rahva sekka. Teisal kastab veekahur üle rahulikul tänaval bussi ootava käputäie inimesi. Rahva hulgas töötavad vabatahtlikud arstid, kes aitavad vigastanuid. Gaasirünnaku eest pagejaid turgutatakse piimaga silmade pesemiseks ja mentoolpalsamiga hingamise kergendamiseks. Ohtlik pole vaid eesliinides, vaid ka massi keskel, kuna gaasipommid võivad maanduda ükskõik kuhu, sealhulgas sulle pähe.

Eelnevalt mainitud parki ohustav uusarendus on kogu meeleavalduste jaoks ainult ajendiks. Türklased tunnevad, et nende islamistlik valitsus on neist üha enam võõrandumas ja võtab vastu seadusi, millega rahva enamus ei nõustu. Tuhanded inimesed on tänavaile toonud eelkõige peaministri arrogants, kui ta teatas, et kolm aastat tagasi anti tema kätte demokraatlikel valimistel võim ja see õigustab kõiki tema tegusid.

Türgi president Abdullah Gül möönis, et politsei on kasutanud liigset jõudu, et demokraatia ei tähenda vaid valimisi ning et rahva hea tahtega edastatud sõnumit on kuulda võetud ja sellest õpitud. Mis hea tahte sõnum, pareeris Marokosse visiidile tõtanud peaminister ja teatas, et sotsiaalmeedia on ühiskonna suurim nuhtlus. Selle avalduse järel oli Twitter Türgis ajutiselt maas. Sadu tuhandeid meeleavaldajaid nimetas Erdoğan aga marginaalseks grupiks ja lubas iga 20 valitsusvastase vastu tänavale tuua 20 000 enda poolehoidjat.

Lõppu ei paista ja rahva tahe on juhitamatu

Eile ühinesin taas umbes tuhande inimesega, kes kella kuue paiku Ankara kesklinna poole üritasid marssida. Teed ääristavatest majadest löödi meile trummi, plaksutati, avaldati toetust. Majadest väljujaid ühinesid, meeleolu oli taaskord ülev. Leelotati: "Pisargaas teeb tuju heaks!" ja kekseldi skandeerides "Hüppa, hüppa, kes ei hüppa, on Tayyip!". Paar sekundit vaikset kõndimist ja kostub hüüdlause "Õlg õla kõrval, fašismi vastu!".

Ligi kilomeetri kaugusel Kızılayst on meil taas vastas politseirühm, kes tulistab meie poole kümneid gaasipadruneid. Põmm-põmm-põmm-põmm-põmm! Pisargaasi pilved kerkivad taevani, hingata on raske, silmad jooksevad vett ja inimesed taganevad pooljoostes, et marssida natuke eemale ja siis jälle skandeerima asuda.

Rahva hulgas on noormehi plakatitega "Meie ei loobi kive!". Tõsi, kivide loopimist ja provokatsioone on viimastel päevadel ette tulnud, kuid sadade tuhandete marssijatega võrreldes on agressiivseid vaid käputäis. Samas liiguvad kuuldavasti mõnel pool ringi erariietes politseinikud, kes puunuiadega rahvast ja lähedalasuvaid poode ründavad. Üleeile visati Istanbulis Dolmabahçe mošeesse loodud esmaabiruumi gaasipomm. Isegi valitsusmeelsed, kes mošeesse jalanõudes sisenenud protestijaid taunivad, tunnevad politsei jõuvõtete pärast muret. Võimatu on vahet teha, kes on provokaator valitsuse poolelt ja kes lihtsalt kivi kätte haaranud vihane noor. Seetõttu loodi Twitteris eraldi teavitus "lähme koju". Kui vägivald suureks paisub, marsivad rahumeelsed protestijad eemale.

Minu töökoht on olnud suletud juba kolm viimast päeva. Rahvas ei näi taanduvat ja selle asemel tullakse tänavatele kiivrites, gaasimaskides ja plakatid näpus. Kõik loodavad, et viimaste päevade pinged annavad tulemuseks liberaalsema Türgi ja rahva tahtega arvestava valitsuse. Kahjuks on Türgi opositsioon nõrk, seisab proteste jälgides käed rüpes ja võtab sõna vaid politsei jõukasutuste vastu, pakkumata mingit lahendust Türgi edasiste sammude kohta. Rahva tahet suunata on võimatu ning juhte pole nende hulgast esile kerkinud ega ilmselt kerkigi. Hoiatavad hääled Egiptusest osutavad, et ühe diktaatori kukutamisel võib ametisse asuv valitsus olla samavõrra (islami)konservatiivne ning rahva enamuse jaoks lõppeb õlg-õla kõrval gaasipilvedes seismine mitterahuldava tulemusega.

Prognoositakse, et täna õhtul võtab politsei Ankara keskväljaku taas oma kontrolli alla, kuid meeleavaldused üle linna jätkuvad. Siin-seal kogunevad inimesed, keda võib olla tuhandeid, võivad ka täna oodata gaasirünnakuid ja veekahureid. Peaminister oma jäika suhtumist ei muuda, kuid tema parteikaaslased on võtnud ettevaatlikuma tooni, lubades algatada uurimise kõigi politsei liigsete jõuvõtete suhtes. Lapsed, noored, keskealised ja vanurid, kes õhtul potte ja panne kolistades tänavatele tulevad, loodavad särasilmi, et homne toob parema Türgi ja läbipaistvama valitsuse.

Videot pühapäevasest protestist Kizilays vaata siit. Pildigaleriid protestidest on nähtavad siin, siin ja siin.