JUHTKIRI: Mõni ettur ohverdati, aga mängulaud on ikka kõver

Otsus Kristiina Ojuland ja Taimi Samblik Reformierakonnast välja visata on küll kiire ja jõuline käik, kuid see ei lahenda peamisi probleeme.

Jättes kõrvale selle, et Reformierakonna järjekordne (et mitte öelda traditsiooniline igakevadine) skandaal heidab varju Eesti e-hääletamise süsteemile, erakonna juhatusele ja sisedemokraatiale, paneb see löögi alla midagi hoopis tähtsamat. See paneb löögi alla Eesti inimeste usalduse oma poliitikute vastu.

Ja paraku pole see vaid sõnakõlks. Kuigi erakond leidis, et hoolimata häältega manipuleerimisest juhatuse valimisel, võib juhatus ametisse jääda, sai sisevalimistel paika ka riigikogu valimistel kandideerijate nimekiri. Teisisõnu on erakonna siseasi hakanud mõjutama elu terves Eestis.

Praegu jääb vastamata küsimus, kas otsus e-kirjaga e-hääletuse tarbeks paroolide küsimise võimaldamiseks tehti täie teadmisega võimalikest ohtudest või mitte. Leidub erakonna liikmeid, kes arvavad, et kui võltsimist oleks tahetud välistada, oleks hääletamine juba ammu ID-kaardi põhiseks tehtud.

Aga erakonna sisedokumentidest leiab muudki huvitavat: „Taimi Sambliku sõnul sai ta veidi aega enne erakonna juhatuse veebipõhise sisevalimiste lõppu Kristiina Ojulandilt korralduse (17. mai 2013) hääletada ja valida eelnimetatud 39 isiku eest nii nagu seda oli tehtud juba 2011 aastal kui erakonna juhatusse kandideeris Einar Vallbaum. Viimase nõudel oli Samblik 2011 aastal sellise hääletusmanipulatsiooniga alustanud.“

Miks ei visatud koos Ojulandiga erakonnast välja Vallbaumi, keda Reformierakonna töörühm eelnevaga samuti häältega manipuleerimises süüdistab, jääb selgusetuks. Aga põhjust nagu oleks...