Ojulandi nõunik Kikas: peaminister peab oma sõnu sööma
Kristiina Ojulandi nõunik Anu Kikas lükkas Delfile saadetud kirjas ümber Reformierakonna sisevalimiste pettust uuriva komisjoni süüdistused, nagu oleks ta õhutanud sisevalimiste pettust ka Võrumaal, kust Kikas on pärit. Alljärgnevalt Kikase kiri muutmata kujul.
Kahe jalaga maapeal seismisest. Ilma ettekujutlusteta.
Otsused ja nendele järgnevad teod on Reformierakonna juhatuse valimistega seonduvalt tehtud liiga kiiresti. Selleks, et seda tempot natukenegi vaigistada, plaanisin käesoleva avalduse teha pärast seda, kui Reformierakonna juhatuse valimisi uuriv töörühm on oma lõppraporti valmis saanud ja erakonna volikogule esitanud. Kogu skandaali keerises on minu nimi olulisel määral läbi käinud millest johtuvalt otsustasin oma avalduse varem esitada. Seda eeskätt seetõttu, kuna ma pole kindel, kas töörühm minu selgitusi vajab, sest lugedes töörühma esimehe selgitusi reedeses Postimees online's, jääb mulle mulje, et mind on justkui ette süüdi mõistetud. Tsiteerin: “Partei sisehääletuspettusi uuriva töörühma juht, riigikogu liige Väino Linde märkis, et Võrumaa arendusjuht hääletas erakonna sisevalimistel kaheksa inimese eest. "Selle mõtte sai ta Anu Kikaselt, kes on Kristiina Ojulandi büroo töötaja ja kes tegi talle ettepaneku, et naised võiksid toetada naisi.”
Elleri-Kristel Kelp'i seletuskirjast on meil kõigil võimalik lugeda, et ma olen talle öelnud, et naised võiks naisi toetada ja hääletagu kindlasti Kristiina Ojulandi poolt. Nii see oli, seda olen ma talle tõesti telefonikõnes öelnud, aga mida ma sellega valesti olen teinud? 19. aprillil toimus Võrus Reformierakonna Naisteklubi (NaiRe) üldkogu, kus otsustati selgelt, et naisi tuleb juhatuse valimistel toetada. Kuid miks töörühma esimees Linde esitab sellise mõtte põhjusena, mis viis täiskasvanud naise tsiteerin „reaalse mõtlemise puudumiseni“, mille tulemust, kaheksa inimese eest hääletamist, ei suuda nüüdseks endine Võrumaa arendusjuht meenutada? Siinkohal toon välja ühe oma endise kolleegi poolt öeldu: “Kui ei valeta, pole vaja midagi meenutada.”
Hukkamõistu enne asjaolude lähemat uurimist olen selles kogu temaatikas ka varasemalt tundnud. Nimelt, kui kogu Reformierakonna juhatuse valimiste skandaal kogus tuure, tuli peaminister avalikkuse ette üllatava avaldusega, mida võis lugeda Postimees online'st ning mis kandis pealkirja “Ansip: Lääne-Viru ja Võrumaa pettusejuhtumite taga on samad inimesed.” Sellega sildistas peaminister mind n-ö pahategijaks, sest samas artiklis väitis ta, tsiteerin: „Võrumaal on avastatud kolm juhtumit, mille puhul on kasutatud sama skeemi nagu Lääne-Viru maakonnas.“ Nüüd tuleks peaministril oma sõnu süüa – mina olen ajakirjandusest lugenud, et Lääne-Virumaal lõi arendusjuht inimestele fiktiivseid e-maili aadresse (kuigi selle koha pealt lähevad Taimi Sambliku kaks seletuskirja väljatoodu põhjal väga lahku).
Minu vanemate volituse alusel saatis arendusjuht hääletuseks vajaliku minu isiklikule e-maili aadressile, mis on ka tõestatud. Miks rääkis peaminister kolmest pettusjuhtumist? Kas ta tõesti arvas, võttes ennatlikult aluseks Euroopa Parlamendi arvutist antud hääletused, et ka minu hääl on pettus? Minu tööarvutist Brüsselis toimus kolme inimese hääletamine - täpsustades minu, minu ema ja minu isa.
Samuti oli kummaline peaministri poolt öeldu, mille leiab Delfis avaldatud artiklist pealkirjaga “Ansip: seoseid on liiga palju uskumaks, et see kõik on juhuslikult juhtunud,” kus peaminister väidab tsiteerin: „andmed näitavad, et Võrumaa hääletuspettusi on tehtud Euroopa Parlamendi arvutitest.“ Taas peab peaminister sõnu sööma – mingeid mitmuses arvuteid pole. On ainult üks arvuti ja see on minu tööarvuti Brüsselis, kust kõik kolm häält (täpsustades minu, minu ema ja minu isa hääl) sobivatele kandidaatidele läksid. Seda faktivääratust oleks saanud nüüd küll ikka väga kergel moel ennetada.
Kõige selle juures on mul raske aru saada ka töögrupi juhi telekaamerate ees tehtud avaldustest, kus mind ennatlikult kolme hääle “pettuses” süüdi mõisteti. Seda kõike oleks saanud ennetada, sest saatsin töörühmale esmaspäeval, kusjuures omal algatusel, selgituse vanemate soovil hääletamise osas ning lisasin ka tõestuse sellest, et mingile fiktiivaadressile pole hääletuseks vajalikke andmeid edastatud, vaid need on tulnud minu isiklikule e-maili aadressile. Pärast seda sain töörühmalt kolm lisaküsimust, millele vastasin veel samal päeval. Olenemata sellest, ei tahtnud või ei viitsinud töörühm minu poolt öeldut ja saadetuid tõendeid vaagida, vaid õhtul võis terve Eesti teleekraanidelt kuulda süüdistusi minu pihta.
Reedel sain kõne Reformierakonna peasekretär Martin Kukelt, kes palus mul veelkord mõelda kõigele selle erakonna juhatuse valimistel enda poolt tehtule ning see kirja panna ning temale saata. Minu esimene reaktsioon oli see, et ma tõesti olen vanemate soovil hääletusega seonduvaga juba kõik ära öelnud ja selleks ajaks olin ka ajakirjandusest lugenud töörühma esimehe Linde sõnu, et see juhtum ei vääri taunimist, sest inimestel oli hääletamiseks olemas tahe. Selle peale ütles erakonna peasekretär, et minu vastu on ilmnenud veel kahtlusi ning ta ei taha, et noore inimese nime sildistatakse, mistõttu on vajalikud minu täiendavad selgitused.
Pärast seda kõne saatsin oma veelkordsed selgitused oma vanemate soovil hääletuse kohta, kuid mõned tunnid hiljem võisin ma juba ajakirjandusest lugeda uut süüdistust enda vastu – õhutamist. Siinkohal mainin, et ma pole antud süüdistuse kohta ühtegi seletust erakonna poolt loodud töörühmale andnud ning praegune süüdistus minu vastu on esitatud ainult tuginedes ühe poole poolt öeldule, kes tsiteerides: „oli nii asja sees, et reaalne mõtlemine puudus.“
Lõpetuseks tahan ma öelda, et olen tegutsenud erakonna juhatuse valimistel vaid ausal moel. Mina pole midagi valesti teinud ja mul pole vajadust oma tegusid mälukaotusega põhjendada, sest nagu eelnevalt tsiteerisin: “kui pole valetanud, pole vaja midagi meenutada.” Ma väga loodan, et töörühm töötab objektiivselt ega püüa mulle mingisugust süütegu kinni haakida, toetudes faktile, et ma töötan Kristiina Ojulandi büroos. Siinkohal palun vabandust oma vanemate käest, kes ausal teel tegutsedes on viimasel nädalal saanud põhjendamatult ebameeldivat informatsiooni nii nende endi kui minu kohta lugeda ja kuulda ning mille tõttu olen ma pidanud neid lohutama ja rahustama, sest nad ei saa aru, mida nad on valesti teinud.
Ma palun vabandust ka oma sõprade ja tuttavate käest, kelle toetuskirjadele kui ka küsimustele pole jõudnud vastata, sest ka minu jaoks on viimane nädal olnud, mitte üle pingutades, väga raske ja kurnav. Ärge minu pärast muretsege – ma olen tugev natuur, tugev Lõuna-Eesti naine, kes peab vastu. Kinnitan teile, et minu süda on puhas ning ma pole midagi valesti teinud. Kristel, sinu seletuskirjas kirjutatule tuginedes ma sinu vastu vimma ei pea. Mina oskan inimestele andestada, kuid valetamise tee valides tea, et ausana sul enam peeglisse vaadata ei õnnestu. Aga see oli sinu valik ja motiivi sellist teed valides tead sa ise – olgu see oma süükoorma kergendamine valede abil või miski muu. Mul on kahju, et veel neljapäeval palusid sa mul endale helistada ja vastasid minu küsimusele – kas sa oled midagi valesti teinud – eitavalt.
Kui ma selles loos midagi positiivset leian, mida ma tõesti leida püüan, sest ainult positiivsusega saab elus edasi minna, siis olen ma nüüdsest kogenum. Kest minu ümber on tugevam ning ülevaade poliitilisest süsteemist parem. Kõike seda aitab üle elada ka aegumatu ja üks minu lemmiktsitaatidest Katharine Hepburn'i sulest: “Elu on raske. Lõppude lõpuks see ju tapab sind.” Siiski olenemate raskustest – jäägem iseendaks!
