Toomas Schvak: Kui usk ja poliitika segunevad
Reedel algav Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli visiit on Eesti avalikkuses pälvinud tähelepanu, kuid patriarhi tulekut ei tohiks käsitleda kitsalt vaid Eesti ja Venemaa suhete ega ka keskerakondliku poliitika kontekstis. Patriarhi roll on siiski palju laiem.
Alustagem küsimusest, milline on Moskva patriarhi positsioon õigeusu maailmas. Erinevalt katoliku kirikust, kus kiriklik organisatsioon on ülemaailmselt üks ja ainus ning ühe kirikupeaga, koosneb õigeusu kirik iseseisvatest ehk autokefaalsetest ja osaliselt iseseisvatest ehk autonoomsetest osakirikutest. Need korraldavad oma igapäevaelu teineteisest sõltumatult, kuid põhimõttelisi õpetusküsimusi otsustavad koos, konsensuslikul ja kollegiaalsel põhimõttel.
Kõige auväärsemal kohal kirikute seas on neli vana patriarhaati ehk kirikud, mille juhid omandasid olulise vaimse ja administratiivse rolli juba III-IV sajandil. Need on Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma patriarhaat. Neile järgnevad niinimetatud noored patriarhaadid, mille juhid on saanud patriarhitiitli hilisematel sajanditel: need on Moskva, Serbia, Rumeenia, Bulgaaria ja Gruusia patriarhaadid.
Aste allpool on teised autokefaalsed kirikud, mille juhil on vastavalt kas metropoliidi või peapiiskopi tiitel. Sisuliselt on kõigi nende kirikute pead võrdsed, vaid esimesel nende seast, Konstantinoopoli patriarhil, on mõned täiendavad privileegid: õigus olla kirikukogude kokkukutsujaks ja eesistujaks ning kirikute vaheliste tülide lahendajaks.
Moskva patriarh on kirikupeade järjestuses viiendal kohal, mis seab ta noorte patriarhaatide seas esimesele aukohale. Tema tegelik mõjuvõim on seotud Vene Õigeusu Kiriku suurusega. Selle liikmeskonda kuulub hinnanguliselt 164 miljonit inimest, samal ajal kui arvukuselt teisel kohal olevas Rumeenia Õigeusu Kirikus on vaid 19 miljonit liiget. Kuigi Moskva patriarh ei ole õigeusu kirikupeade seas auväärseim, allub talle enamik maailma umbes 217 miljonist õigeusklikust.
Kui küsida, milline on Moskva patriarhi roll Venemaal, siis vastus sellele küsimusele ei saa olla ühene. Õigeusu kirik on alati olnud Venemaa riikluse ja hiljem ka rahvusliku identiteedi nurgakivi. Poliitilises mõttes on kirik täitnud ühtaegu ilmaliku võimu käepikenduse ja võimu ohjeldaja rolli. Jõudude ebavõrdsus ja Bütsantsist teistesse õigeusu maadesse levinud tsesaropapistlik mudel, kus ilmalik valitseja haaras endale suure osa kanoonilise õiguse kohaselt kirikupeale kuuluvast võimutäiusest, on Vene Õigeusu Kiriku opositsioonilist rolli raskendanud.
Kirikupead ja madalamadki vaimulikud, kes julgesid valitsejale vastupanu osutada, langesid sageli repressioonide ohvriks. Peeter I otsustas aastal 1700 talle tülikaks muutunud patriarhiameti üldse kaotada, sisuliselt sama tegid bolševikud 1925. aastal, muutes pärast patriarh Tihhoni surma uue kirikupea valimise võimatuks.
Kiriku hilisematest kannatustest kõnelevad selget keelt need 350 000 inimest, kes ainuüksi aastatel 1929–1941 oma usuliste vaadete tõttu represseeriti. Suure terrori tippajal 1937–1938 hukati NSV Liidus 107 000 õigeusu kirikuga seotud inimest, suur osa neist vaimulikud. Dissidente leidus õigeusu kirikus ka pärast 1943. aastat, mil Stalin patriarhaadi taastas, kuid nõudis selle eest lõivu kiriku ametliku hierarhia täieliku kuuletumise näol kommunistlikule režiimile. Kiriku suutlikkus organisatsioonina totalitaarsele riigivõimule vastupanu osutada oli selleks ajaks hävinud.
Kaasajalgi on Moskva patriarhaat säilitanud niivõrd tihedad sidemed riigivõimuga, et selle eristamine Venemaa ilmalikest võimustruktuuridest on vahel raske. Kui patriarh Aleksius II – ei tohi unustada, et läbi aegade kõrgeim ja mõjukaim Eestist pärit usujuht – säilitas vähemalt näilise distantsi riigivõimust, kehtestades ka vaimulikele poliitilises tegevuses osalemise keelu ja olles mitmetes rasketes olukordades (nt 1993. aasta põhiseadusliku kriisi ajal) ühiskondlikuks lepitajaks, siis tema ametijärglane Kirill on muutunud sisuliselt valitsuse kõneisikuks. Kasuks ei tule talle ka armastus luksusliku elustiili vastu, mis on kõige selgemalt ilmnenud patriarhi sugulasele kuuluva korteri ja patriarhi käekellaga seotud skandaalides.
Kuigi taolised asjad torkavad tänapäeva infoküllases maailmas kiiresti silma, juhiksin ma samas tähelepanu kahele tõsiasjale. Esiteks, vaatamata tihedale seotusele Venemaa riigivõimuga ei ole Moskva patriarhaat esinenud poliitiliste avaldustega. Muidugi võib vaielda, kas rääkimine Vene Õigeusu Kiriku kanoonilisest territooriumist endise NSV Liidu ulatuses väljendab poliitilist ambitsiooni või mitte.
Sõltumatu, isikliku okupatsioonikogemuseta vaatleja võib ka öelda, et see väljendab lihtsalt ajaloolist tõsiasja: kõigile neile aladele jõudis õigeusk tõesti Vene Õigeusu Kiriku misjonitöö kaudu. Poliitilist tonti võib siin näha, kuid ei pruugi. Teiseks, mis puudutab patriarhi isikut, siis patriarhina on ta eelkõige sümbol ja see, kui patune on ametit täitev isik, ei peaks kujundama meie hoiakuid ameti suhtes. Kristluses mõisteti juba IV sajandil hukka donatistlik valeõpetus, mille kohaselt võisid kiriku liikmed olla vaid pühad inimesed ja vaid pühade, rikkumatute vaimulike vahendatud sakramente peeti kehtivaks.
Tulles lõpuks konkreetselt Eesti juurde, siis kindlasti nähakse patriarhi visiiti siin eelkõige poliitilises kontekstis. Nii venemeelsed kui ka venevastased poliitilised jõud on teinud kõik selleks, et see oleks pigem Eesti ühiskonda lõhestav kui ühendav sündmus. Keskerakond on suutnud rakendada õigeusu niivõrd edukalt oma valimisvankri ette, et üks meie Euroopa Parlamendi saadikutest nimetas seda parteid hiljuti „Moskva patriarhaadi kontrolli all olevaks erakonnaks“.
Muidugi on taoline usu ja poliitika segunemine äärmiselt kahetsusväärne, sest Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik on ennast ise Eesti poliitikast eemale hoidnud ja keskendunud vaimulikule hoolekandele. Kas aga peaks metropoliit Kornelius jäärapäiselt hoiduma Tallinna linnapea kiitmisest, kui viimane lahendab lahkelt kiriku kinnisvaraprobleeme? Need, kes näevad siin kiriku sekkumist poliitikasse, võiksid pigem küsida, miks lasti Eestis 1990. aastatel tekkida olukorral, kus Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul praktiliselt puudub oma kinnisvara. Olukorral, mida Keskerakond saab hõlpsalt poliitilises võitluses enda kasuks rakendada.
Eestlastel võiks olla hea meel, et pärast pikka pausi külastab maailma suurima õigeusu kiriku juht taas meie maad. Patriarhi visiidi muudab ajalooliseks see, et esmakordselt saabub kirikupea siia olukorras, kus õigeusust on saanud suurim osaduskond Eestis. Enamik siinseid õigeusklikke kuulub just Moskva patriarhile alluvasse õigeusu kirikusse.
Levinud eksiarvamus on see, nagu oleks tegemist ainult venekeelse kirikuga: sinna kuulub ka viimastel aastatel pigem kasvav väike eesti õigeusklike kogukond, nende seas mitmed eesti kultuuritegelased, kelle üle meil kõigil on põhjust uhkust tunda. Nii kõlavad väited nagu oleks tegemist okupantide kirikuga solvavalt ka mitmetele eestlastele.
Patriarh Kirill ei ole ainult venelaste patriarh (nii nagu suurem osa tänaseid venelasi Eestis ei ole okupandid). Ta on ka eestlaste patriarh. Ja veel. Kuivõrd Vene Õigeusu Kirik on olnud viimastel aastatel üks jõulisemaid traditsiooniliste kristlike väärtuste eestkõnelejaid Euroopas, siis on patriarhi selja taha koondunud ka konservatiivseid kristlasi teistest kirikutest. Nii võib näiteks Vene Õigeusu Kiriku ametlike seisukohtade kajastusi leida tihti Eesti konservatiivsete luterlaste veebiportaalist „Meie Kirik“. Seega, patriarhi mõtetel ja sõnadel on kaalu ka õigeusu kirikust kaugemal.
Lõpuks tahan avaldada lootust, et õigeusu kirikute tüli saab Eestis kord lahendatud ja et nii Moskva kui ka Konstantinoopoli patriarhi visiidi eel ei peaks tulevikus lugema pikki artikleid kirikute poliitilistest huvidest, lahendamata kirikuvarade küsimusest ja õigeusklike halvast omavahelisest läbisaamisest. Patriarhi oodates mõtlen sellest, et ehk täitub kahe patriarhaadi kokkuleppel tulevikus siinsete õigeusklike ammune unistus, mis oli päevakorral juba 1919. aastal: et Eestis oleks oma autokefaalne õigeusu kirik, mis ei sõltuks ühestki välismaisest kirikupeast. Seniks aga rõõmustagem, et sel aastal austavad meid oma külaskäiguga lausa kaks patriarhi – sügisel peaks olema Eestisse oodata ka Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeost.
