Martti Lutsar: Meie mees Havannas ehk miks peaks Edward Snowdenile ausamba püstitama?
Eelmisel nädalal (endise) luureametniku Edward Snowdeni tõttu USA-s lahvatanud jälgimisskandaal koond- ja koodinimega PRISM lööb endiselt laineid. Ja seda mitte ainult nende hulgas, kes vargsi või avalikult fooliummütsikest kanda armastavad. Teisisõnu: märksõnadeks on ju isikuandmed, luureasutused, salajased megaarvutid ning zettabaidid.
Seda, et inimesed on hirmul, näitab kasvõi ajalehes Wall Street Journal avaldatud fakt, et George Orwelli kuulsa raamatu „1984“ läbimüük on kasvanud skandaali ajal 7000 protsenti. Sellest hoolimata pole sisukat ja tõsist debatti eraelu puutumatuse ja sisejulgeoleku kaitsmise üle Eestis nädala jooksul tekkinud (kui välja arvata mõned üksikud erandid nagu Siim Tuisu artikkel Postimehes, PM 12.06.).
Iseasi on see, kui tohutut üllatust sai avalikuks tulnud jälgimise ulatus tekitada ühes keskmises kriitiliselt mõtlevas kodanikus, kes ei pruugigi teada palju IT-st ja kelle põhilised postitused sotsiaalmeedias on oma kassist või beebist. On selge, et infotehnoloogia areng, üleilmastumine ning terrorism (eriti pärast 9/11 sündmusi) on muutnud privaatsuse kontseptsiooni.
Ühel pool on vajadus teha kõik selleks, et tagada julgeolek, teisalt tuleb kaitsta isikute eraelu puutumatust kui üht väga olulist põhiõigust. Kõik riigi poolt inimeste privaatsusesse tungimised peavad olema täpselt reguleeritud ja kontrollitud. Kui lugeda mõnede meie valitsusametnike väljaütlemisi USA luureagentuuri NSA skandaali valguses (á la „midagi ei ole teha, sest see ei ole meie jurisdiktsioon“ või kuivalt viide riigisaladusele), siis tekib vägisi kahtlus, et tegelikkuses ei pruugi järelevalve julgeolekuasutuste tegevuse üle olla piisavalt reguleeritud.
Positiivne on see, et debatt kogub ka Euroopas tuure. Küsimus andmekaitsest ei ole uus ja Euroopa Komisjon on pooldanud alati pigem tõhusamat isikuandmete kaitset. Euroopa eelistabki kõrgemaid isikuandmete kaitse standardeid, võrreldes näiteks USA-ga. See aga tähendab, et iga eurooplase e-kirjad, telefonikõned ja muu privaatsus peaks olema kaitstud ka olukorras, kus me kasutame igapäevaselt Gmaili, Facebooki ja Skype’i. Kodanikel tuleb oodata ja nõuda enamat oma liikmesriikide valitsustelt, et täidetaks tühimikud nii siseriiklikus kui ka rahvusvahelises õiguses, mis võimaldavad teatud juhtudel eurooplaste isikuandmete ja eraelu puutumatusest mööda hiilida.
„Probleem“ on see, et andmekaitse ja muude põhiõiguste osas võime me Euroopa tasandil seadustes kokku leppida, kuid sisejulgeolek on iga liikmesriigi enda pädevuses. Nii kehtivad meil näiteks julgeolekuasutuse seadus ja jälitustegevuse seadus, mis sätestavad väga täpselt julgeolekuasutuste õigused, aga ka nende üle teostatava järelevalve. Kui kodaniku eraelu puutumatust on näiteks riigi julgeoleku kaitseks tarvis rikkuda, tuleb julgeolekuasutuse juhil teha põhjendatud taotlus kohtunikule, kes siis otsustab, kas taotlus on põhjendatud või mitte. Samuti teostab julgeolekuasutuste osas järelevalvet Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon.
Näiline hirm või päris tont?
Kas me oleme kindlad, et „jälitustoimingutega tõendite ja informatsiooni kogumine saab olla üksnes erandlik, kui kõik teised võimalused on ammendatud“, nagu toonitas praegune Riigikohtu esimees Märt Rask oma viimases kõnes Riigikogu ees alles eelmisel nädalal? Jah ja ei. Kui internet välja jätta, siis tahaks loota, et jah. Kui aga mängu tuleb näiteks Hotmail, Facebook või Gmail, mille serverid asuvad USA-s, siis ei.
Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni 2012. aasta aruande seitsmel leheküljel ei leidu minu üllatuseks sõnu „isikuandmed“ ja „eraelu“. Küll aga on aruande andmetel peaminister Andrus Ansip komisjonile toonitanud, et järelevalve julgeolekuasutuste üle peab olema nii veenev, et inimestes ei tekiks hirme julgeolekuasutuste tegevuse tõttu. Siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Erkki Koort ütles Eesti Päevalehes, et julgeolekuasutused vahetavad oma infot välispartneritega ning et „infot vahetades ei räägi keegi, kuidas see info on saadud“ (EPL, 11.06).
Aga millist infot vahetatakse? Kui suurel määral? Kui paljusid eestlaste e-kirju loeb Eesti luureametnik päevas? Arusaadavalt ei saaks see info olla avalik. Arusaamatu on see, miks sellisel juhul ei peaks luureasutuse juht kohtu esimehelt jälgimistegevuseks luba küsima. Kohus ei saa sellest isegi teada ja põhiseaduslik kontroll puudub täielikult. Ja see peaks tekitama õigusriigis muret ja hirmu igas kodanikus, sest jutt jurisdiktsioonist ei veena. See on jutt aia august. Kutsun kodanikuna üles teemat käsitlema sisuliselt ja rääkima kõigist olulistest aspektidest. Kui Eesti kodaniku kirjavahetust saab Eesti valitsusasutus lugeda ilma, et selle üle järelevalve toimub, siis on see lubamatu.
Autor väljendab artiklis üksnes isiklikke seisukohti.
