KGB kahtluste tõttu veninud riigikontrolli salajane audit kaitseväe mobilisatsioonivarudest sai tehtud

Riigikontroll teatas täna, et valminud on audit kaitseväe mobilisatsioonivarudest. Sama auditi vastu võitles kolme aasta eest tollane kaitseväe juhataja Ants Laaneots, sest ta kahtlustas, et üks audiitoreid oli kunagi seotud Nõukogude eriteenistustega.

Tüli põhjuseks oli riigikontrolli soov saata auditeerima Olav Lüüs, kes Nõukogude ajal töötas kommunistliku partei ametnikuna. Levinud kahtluste tõttu oli ta aga seotud ka KGBga, mistõttu väidetavalt teatas Laaneots, et vajadusel ei lase ta riigikontrolli inimesi lihtsalt uksest sisse, kui nad tulevad koos Lüüsiga.

Lüüs ise lausus kolme aasta eest Eesti Ekspressile, et parteitööle sattus ta juhuslikult. Kontakte KGB inimestega ta ei eitanud. "1969. aastal olin Altais üliõpilaste ehitusmaleva rühmakomandör. Rühmas oli mitu Tartu juurapoissi, kes läksid hiljem tööle KGBsse, nagu Anti Talur. Meil oli tore rühm, saime ka sel suvel ühes mõisas kokku," rääkis Lüüs.

Nüüd valminud auditi juures Lüüs ei töötanud, vaid ta on pensionil. Tülid on lõpetatud ning riigikontrolli pressiteatele on lisatud ka kaitseminister Urmas Reinsalu kommentaar, kus ta nõustus suurema osa auditi seisukohtadega.

Auditi tulemused

Riigikontroll auditeeris kaitseväe sõjalise valmisoleku suurendamiseks ja mobilisatsiooniks vajalike varude moodustamise, hoidmise ja uuendamise tulemuslikkust ning leidis, et kaitseministeeriumi ja kaitseväe tegevus soovitud kaitsevõime saavutamiseks vajalike materiaalsete ressursside moodustamisel vajab senisest oluliselt tugevamat koordineerimist.

Riigikontroll tunnustab aga kaitseministeeriumi, et uues pikaajalises riigikaitse arengukavas 2013–2022 on pööratud tähelepanu mitmetele auditis käsitletud probleemidele. Uues arengukavas viidud pikaajalised eesmärgid kooskõlla rahaliste prognoosidega ning arengukavas on püstitatud ka prioriteedid, mille järgi sõjaaja üksused arengukava elluviimise perioodil materiaalsete ressurssidega varustatakse. Samas ei puuduta uus arengukava piisavalt tsiviilressursside kaasamisega seonduvat.

Riigikontrolli hinnangul on oluline, et pikaajalise sõjalise kaitse arengukava eesmärke viiakse ellu läbimõeldult ja koordineeritult, tagamaks kokkuvõttes maksimaalse kaitsevõime saavutamine ja hoidmine piiratud ressursside tingimustes.

Audit näitas aga, et kaitseministeerium polnud varem tegevusi sõjalise kaitse arengukava 2009–2018 elluviimiseks piisavalt koordineerinud. Tegevuse alguses ei töötatud välja üldisi kontseptuaalseid aluseid, konkreetseid tegevuskavasid, eelarvet, hankeplaane jms. Eesmärkide elluviimiseks tehtavate tegevuste kulgemisele ei pandud ette ka konkreetseid sihttasemeid ega tähtaegu. Puudus ka süsteemne aruandlus tegevuste täitmise kohta.

Mobilisatsiooniks vajaminevate materiaalsete ressursside planeerimise aluseks olev sõjalise kaitse arengukava 2009–2018 oli majanduslanguse tõttu algusest saadik täitmiseks ebareaalne. Sellele vaatamata ei korrigeeritud kavandatud kaitsevõimekuse eesmärke.

Pikaajaliste realistlike eesmärkide puudumise tõttu ei koostatud aastatel 2009–2012 pikaajalisi hankeplaane ning varustuse soetamisel lähtuti ainult aastasest perspektiivist. Samuti puudusid selged kokkulepped eelisjärjekorras arendatavate kaitsevõimete kohta, mis oleks vähenenud eelarve tingimustes aidanud fokuseerida hanked just nende üksuste varustamisele, mille komplekteeritus on kaitsevõime tagamiseks võtmetähtsusega.

Eesmärkide ja selgete prioriteetide puudumise tõttu juhinduti varustuse hankimisel ja üksustele eraldamisel sageli põhimõttest, et igal sõjaaja üksusel oleks midagi olemas, jättes tähelepanuta üksuse võime operatiivülesannet kavandatud ulatuses täita.

Kaitseministril ja kaitseväe juhatajal on puudunud ajakohane ülevaade sõjaaja üksuste varustatusest. Ülevaadet sõjaaja üksuste mehitatusest, varustatusest ja kokkuvõttes formeerimisvalmidusest regulaarselt ei koostatud ega esitatud,kuna aruandluse esitamise sagedus ja formaat polnud kokku lepitud. Samas on selline info kaitseväe peastaabi valduses olemas (eri struktuuriüksustes), kuid kuna see paikneb eri andmebaasides, siis eeldab mõistliku koondi koostamine ulatuslikku käsitsi tööd.
Oluline põhjus, miks tuleb sõjaaja üksuste mehitatusest ja varustatusest ülevaate saamiseks teha ulatuslikult käsitsi tööd, on mobilisatsiooni riikliku keskregistri puudumine.

Mobilisatsiooni keskregistri põhimäärus kinnitati juba 2004. aasta lõpus, kuid registrit ei ole siiani lõpuni arendatud ega rakendatud. Mobilisatsiooni keskregister on plaanide järgi see keskne lüli, kust tekib ülevaade sõjaaja üksuste mehitatusest, väljaõppe tasemest ja varustatusest (sh tsiviilressursid) – kokkuvõttes üksuse võimest täita planeeritud operatiivülesannet. Keskregister võtaks andmed eri alamregistritest ja annaks koondpildi. Registri arendamine on aastaid seisnud.

Kaitseväel ei ole teada, millises ulatuses on võimalik arvestada tsiviilressurssidega. Kaitsevägi vajab riigi sõjaliseks kaitseks lisaks kaitseväe enda varadele ka tsiviilsektoris olevaid varasid. Plaanide kohaselt võetakse sõjalise ohu tekkimisel kaitseväe varade kõrval kasutusele esmalt lepingute alusel kaasatavad tsiviilressursid, siis ümberjaotatav riigivara ning kõige viimases järjekorras lisanduvad sundkoormised.

2012. aasta mai seisuga on kaitsevägi koostanud ja esitanud koondettepaneku, milliseid ressursse kaitsevägi tsiviilsektorist vajab. Kaitseressursside amet on välja selgitanud materiaalsed ressursid, mida on võimalik tsiviilsektorist saada, kuid keskendutud on ennekõike sundkoormiste valdkonnale ja vähem on pööratud tähelepanu riigi ja kohalike omavalitsuste omanduses oleva vara (sh riigi- ja omavalitsuste ettevõtted) väljaselgitamisele. Viimased tuleks võtta ohuolukorras kasutusele aga esmajärjekorras. Täieliku ülevaade puudumine tsiviilsektorist kaasatavate ressursside üle raskendab omakorda planeerimist, mida tuleb kaitseväel endale soetada.

Riigikontroll leiab ka, et sundkoormiste seadus vajab täiendamist. Kehtiv riigikaitse sundkoormiste seadus on vastu võetud 1995. aastal. Seaduses ei ole piisava detailsusega reguleeritud sundkoormistega seotud õigussuhete korraldus, mis takistab edaspidi sundkoormiste menetlemist.

Riigikontroll ei tuvastanud auditi käigus asjaolusid, mis viitaksid olulistele probleemidele varude hoiustamises, kasutusele võetavuses ning selle kontrollimises. Kaitseväes toimivad hästi ja täidavad üldiselt oma eesmärki iga-aastased varude inventeerimised ja valmisoleku kontrollid. Seeläbi on tagatud olemasolevate varude säilimine ja kasutusele võetavus. Samas ei ole kaitseväel ülevaadet mittevajalikest varudest, kuna seda aspekti inventeerimistel ei hinnata.

Auditi põhjal soovitas riigikontroll kaitseministril täpsustada riigikaitse arengukava 2013–2022 eesmärkidest tulenevalt prioriteete, millises järjekorras, millise tasemeni ja millisel ajal prioriteetsed sõjaaja üksused varustatakse, et vajaduse korral oleks tagatud ettenähtud operatiivülesannete täitmine. Varustamise prioriteedid peavad olema otseseks sisendiks pikaajalise hankeplaani koostamiseks, uuendamiseks ja selle põhjal hangete korraldamiseks.

Samuti tuleks riigikontrolli hinnangul seada sisse aruandlus, mis tagaks kaitseministrile pideva ja süsteemse ülevaate soovitud kaitsevõime saavutamise seisust. Aruandlussüsteem peab andma kaitseministeeriumile regulaarse ja ajakohase ülevaate sõjaaja üksuste formeerimisvalmidusest.
Ühtlasi soovitas riigikontroll kinnitada mobilisatsiooni infosüsteemi (sh mobilisatsiooni keskregistri) väljatöötamiseks konkreetsed eesmärgid ja nende saavutamiseks konkreetne tööplaan. Oluline on tagada mobilisatsiooni keskregistri arenduse lõpuleviimine ja rakendamine, mis võimaldaks saada kaitseministeeriumil ja kaitseväe peastaabil pidevalt ülevaadet soovitud kaitsevõime saavutamise seisust.

Kaitseministri kommentaar riigikontrolli auditile

Kaitseminister tunnustas riigikontrolli mahuka töö eest ning soovib riigikaitse arengukava elluviimise hindamisel jätkata järgmistel aastatel koostööd riigikontrolliga.

Kaitseminister nõustus auditis välja toodud peamiste järeldusega. Valdava osa probleemide lahendamisega on ministri sõnul juba alustatud ning riigikontrolli soovitused kattuvad tegevustega, mis on plaanis riigikaitse arengukava 2013–2022 elluviimiseks ette võtta.

Kaitseminister tõstis esile, et uus riigikaitse arengukava tagab soovitud tasemel kaitsevõime saavutamise süsteemse juhtimise ning seab rakenduskavas konkreetsed sihttasemed, prioriteedid, tähtajad ning regulaarse aruandlusprotsessi. Ministri sõnul seab arengukava alusel ettevalmistatud hankeplaan prioriteedid ning realistlikud eesmärgid sõjalise kaitse ettevalmistamiseks vajalike materiaalsete ressursside hankimiseks. Need tegevused tagavad kaitseväe prioriteetsete reservüksuste täieliku varustatuse relvastuse ja muu vajalikuga ning kaitseminister ja kaitseväe juhataja saavad edaspidi reaalajas ülevaate üksuste varustatuse olukorrast.

Minister möönis, et kaitseministeeriumi valitsemisala polnud sedavõrd äkiliseks ja järsuks (kuni 38%) ressursside vähenemiseks 2009.–2010. aasta majanduskriisis, mistõttu keskenduti nendel aastatel juba sõlmitud hankelepingute täitmisele ning hankeplaani vähendati osas, mis ei olnud kaetud lepingutega.

Kaitseminister nõustus riigikontrolli järeldusega, et riigikaitseliste sundkoormiste seadus on oma aja ära elanud ning on seega olnud oluliseks takistuseks tsiviilressursside kasutuselevõtuks kaitseväe reservüksuste varustamisel. Seetõttu alustas kaitseministeerium 2012. aastal protsessi seaduse ümbertöötamiseks, samuti tehakse 2013. aasta jooksul kaitseministeeriumi, kaitseressursside ameti, kaitseväe ning Eesti Kaitsetööstuse Liidu ettevõtete koostöös sundkoormiste rakendamise õppus, et katsetada ettevalmistatud sundkoormiste rakendamise metoodikat.

Taust

Auditis hinnati sõjalise kaitse arengukavas 2009–2018 kavandatud kaitsevõime tagamiseks vajalike materiaalsete ressursside planeerimist, moodustamist, hoidmist ja kasutusele võetavust.

Auditis ei hinnatud kaitseväe operatiivstruktuuri ja sõjaaja üksuste isikkooseisu ettevalmistusega (sh väljaõpe) seotud eesmärkide täitmist. Sellest tulenevalt ei anta auditis hinnangut kaitseväe kaitsevõimekusele.

Valitsus otsustas 2011. aastal suurendada kaitsekulutusi 2012. aastast kahe protsendini SKT-st. 2012. aasta riigieelarves olid kaitsekulud 341 miljonit eurot, mis oli üle 50 miljoni euro rohkem kui 2011. aastal. Kaitsekuluste suurendamise eesmärk on kaitsevõimet parandada. Ühtlasi on kaitsekulutusteks kahe protsendi eraldamine SKT-st olnud NATO soovitus ja Eesti lubadus NATO-le.

Kaitsevõimet tõstetakse pikaajalise sõjalise kaitse arengukava kohaselt. Arengukavas ette nähtud kaitsevõime saavutamiseks ei piisa üksnes vajaliku isikkooseisu ettevalmistamisest, vaid isikkoosseis peab olema varustatud vajaliku relvastuse, laskemoona ja muu varustusega.
Riigikaitsele, sealhulgas ajateenistusele, kulutatavast rahast ei ole riigi kaitsevõime parandamiselt olulist kasu, kui riigil ei ole piisavalt vajalikku varustust ega logistilist võimekust ohuolukorras sõjaaja üksuste kiireks moodustamiseks. Vajalike materiaalsete ressursside puudumise ja nende kasutuselevõtmise korraldamatuse tõttu ei pruugi kaitsevägi ohuolukorras saavutada nõutava kiirusega vajalikku sõjalise valmisoleku taset.