Tartu Ülikooli teadlane: ahiküte on inimeste tervisele arvestatav risk
"Kui ahikütet piirata või lausa keelustada, tuleks küsida, mis on alternatiiv," sõnas Orru ning lisas, et nii Eestis kui ka mujal Euroopas pole keskküttevõrke piisavale tasemele välja arendatud.
Lahendusena näeb Orru moodsamate kütteseadmete ehitamist, filtrite paigaldamist, aga ka lihtsalt inimeste teadlikkuse tõstmist keskkonnasõbralikust kütmisest. Saaste tase sõltub väga väikestest nüanssides, näiteks puude kuivusest ja isegi sellest, kui palju kütmise ajal aknaid-uksi lahti hoida. "Kuivade puudega kütmisel tekib saastet kolm-neli korda vähem võrreldes sellega, kui põletada niiskeid halge," tõi ta näite.
Sellegipoolest märkis Orru, et ahiküttega piirkondade elanikele on peentest osakestest põhjustatud saaste oluline terviserisk. Enim on täheldatud köha ja hingamisraskusi. Tartu Ülikooli kahe aasta tagusest uuringust selgus, et peened osakesed tekitavad Eestis keskmiselt 600 varajast surma aastas ja ühtekokku üle 8000 kaotatud eluaasta.
"Keskmine oodatava eluea kaotus on elaniku kohta ligikaudu viis kuud ja kaotus varajase suremuse puhul isegi kuni 14 aastat. Lisaks veel üle 300 respiratoorse juhu ja umbes 550 kardiovaskulaarset hospitaliseerimise lisajuhtu aastas," sõnas Orru.
Uuringu autorid tõstasid seepeale küsimuse, kas sellised numbrid ei ole Eesti-suguse riigi jaoks liiga suured.
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on kehvast õhukvaliteedist põhjustatud riski hinnanud suuremaks ühest protsendist kõikidest haigusjuhtudest. "Need on kindlasti märkimisväärsed numbrid, millele on ohtlikult vähe tähelepanu pööratud," ütles Orru.
Ettevaatlikud võiksid olla eelkõige suurlinnade puumajade elanikud näiteks Kalamajas pealinnas ja Karlova linnajaos Tartus.
Orru selgitusel tuleks aga igasuguste direktiivide kehtestamisel olla ettevaatlik, sest avalikkuse vastuseisu tekkimisel võivad võivad piirangud hakata eesmärgile vastu töötama. Kuid praegused piirnormid on Orru sõnul pigem leebed, kuid sageli ei peeta neistki kinni.
Varem on Hans Orru öelnud, et tervisehädad võivad kimbutama hakata direktiivis näidatud peente osakeste piirväärtustest juba tunduvalt väiksemate kontsentratsioonide puhul. See on tema sõnul mitmete Euroopa riikide lobi tulemus, et mahtuda nõutud normidesse.
