Lauri Leesi: Jaak Aaviksoo teeb ikkagi õpetajatele ära
Olen kordi rääkinud, et Jaak Aaviksoole sobis kaitseministri portfell paremini. Talle kohe meeldis poisse Afganistani või Iraaki saata, neid seal külastada või hoopis USAs küberrünnakutest loenguid pidada. Aga ta vist ei oska või ei taha üldse teiste arvamust kuulata ja sellise iseloomuga ei tohiks meie valdkonna ministeeriumi küll hallata.
Asja võinuks parandada see, kui vähemasti nõunikeks oleks saanud andekad inimesed nagu näiteks Martin Saar, kes on õpetamise vallas sama, mis Mozart muusikas. Paraku reformib Jaak Aaviksoo Eesti haridust pigem Epp Rebase ja Kalle Küttise mõistuse ja silmadega.
On arusaamatu, miks ministril nüüd Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) muudatustega nii kibekiire hakkas! Oma seadusesätete läbisurumisel parlamendis kasutab ta teerulli asemel kõige ehtsamat tanki. Intervjuusid jagatakse palju, need on pikad ja segased. Kui mees mõistis, et Riigikogus tema projektile vesi peale tõmmatakse, muutis ta taktikat – ta loobus koolide rahastamise küsimusest, lootuses sügisel sama probleemiga parlamendis kahurirünnak ette võtta. Mulle on see sama, mis uppuvalt paadilt kullakott vette visata, lootuses sügisel kott kulda tasa teenida. Kuid õpetajatele ärategemine jäi siiski projekti alles. Et probleem on spetsiifiline, püüan selgitada.
Eelnõu projekti kohaselt kaob õpetajatel atestatsioon ning ka klassijuhatamist ei tasustata. Koolijuht määrab neile palga vastavalt kooli rahakotile.
Tugiteenuseid ei rahastata. Nende tarbeks moodustatakse MTJide sarnased keskused. Nii kuis saadeti masinatraktorijaamadest nõrkadesse kolhoosidesse maaparandajaid, hakatakse koolidesse tugiteenuste osutajaid ehk näiteks psühholooge või logopeede suunama või siis lapsi elavas järjekorras neisse keskustesse saatma. Kusjuures need tsentrumid on ehkupeale rajatud – nende loomise jaoks tulevat raha euroliidult.
See, et minister Aaviksoo meid, õpetajaid, ei armasta, peegeldub peaaegu et igas tema haridusreformi käsitlevas sõnavõtus. Selge on see, et märtsis 2012 toimunud õpetajate streik läks ministrile väga hinge ja ta on kõvasti revanšiks valmistunud. Kuidas siis teisiti dešifreerida tema ja tollase asekantsleri mõistukõnet, et streigis osalejad andnud neile mandaadi haridusreformi veelgi kiiremaks läbiviimiseks? Kuidas selle peale üldse saab tulla? Vannun, et streikijad pole neile sellist mandaati andnud. Samas pole ju ministri erakonnal ka nii vägevat mandaati, et võiks uljalt toimivaid struktuure lõhkuda.
Tänavusest õpetajate palgatõususust ei maksaks ministril oma meeskonnaga ka nii eufooriasse minna: tõusis ju nooremõpetaja ja õpetaja palk 715 euroni, teisteni palgatõus ei jõudnud. Nii et hõiskamiseks pole erilist põhjust.
Kartsin juba läinud aasta märtsis, et minister teeb õpetajatele streigi eest ära. PGSi planeeritavad seadusmuudatused annavad selleks oivalise mooduse: ministeerium kaotab õpetajate atesteerimise ja määrab kõigile nooremõpetaja üksnes alampalga. Nii veeretab ministeerium vastutuse pedagoogide alarahastamise eest koolijuhtidele, kel pole seda raha kusagilt võtta. Jaak Aaviksoo nagu tahakski, et noored õpetajaametit ei valiks ning et praegustel õpetajatel kaoks väikseimgi töörõõm ja motivatsioon. Kui see pole sadism, mis see siis on?
