Andres Kiisel: Tulevastel valimistel ei saa me valida värve, vaid varjundeid

Teated konfliktidest Süürias, Somaalias ja Palestiinas on meile nii tavapärased, et kipume neid lihtsalt teatavaks võtma ning seejärel unustama. Nendes piirkondades toimuvaid sündmusi märgatakse tavaliselt vaid siis, kui nad on nii mastaapsed, nagu oli Araabia kevad.

Aga mis saab siis, kui uudised revolutsioonist tulevad meiega samast maailmajaost või koguni meie naabruses asuvast riigist? Kui ülestõus ei leia aset mõnel meile kaugel ja võõral arengumaal ja kui meeleavaldajad ei protesti mõne eluaegse diktaatori, vaid sama süsteemi vastu, millesse me ise kuulume? Ilmselt on loomulik, et kui välk kodu lähedale lööb, paneme seda rohkem tähele ja mängime mõtetes läbi erinevait stsenaariume - "aga mis saaks, kui see siin juhtuks?".

Mõned nädalad tagasi oli fookuses rahutused Stockholmi äärelinnades. Nüüd on miljonid inimesed tänaval Türgis ja hiljuti halvas protestilaine ka Bulgaaria. Neis riikides, nagu ka Eestis, on võimul demokraatlikult valitud koalitsioon, juba kuulutakse või pürgitakse Euroopa Liitu, järjest kerkivad uued ostukeskusest - valikuvabaduse sünonüümiks saanud, kuid kriisis heitlev kapitalism. Miks nad siis rahul ei ole?

Näilised vabadused ja marginaliseerimised

Globaliseerumine ja internet on muutnud maailma väiksemaks ja info liigub kiirelt. Inimesed on muutumas järjest eneseteadlikumaks, välja on arenemas sotsiaalne närv. Järjest vähem lepivad inimesed ülalt-alla otsustusmudeliga ja selle asemel soovitakse tunda end kaasatuna, otsustada ise neid puudutavate küsimuste üle. Kui inimesed tunnevad, et neist sõidetakse teerulliga üle, siis - vähemalt väljaspool Eestit - üritatakse see teerull peatada.

Inimestele ei piisa enam sellest, kui nende valikuvabadus leiab rakendust vaid kaupluses, kus nad saavad omale meelepärase korporatsiooni toodetud pesupulbri valida. Ühiskond tervikuna ja inimeste mõttemall on muutunud kompleksemaks, aga etableerunud võim ei suuda või ei taha arenguga kaasa minna. Kuigi vabakonnast rääkimine on muutunud ka meie presidendi üheks leivanumbriks, on see seni vaid jutuks jäänudki.

Mida rohkem Eestile sarnanevas ühiskonnas mingi vastuolu rahva ja riigi vahel tekib, seda endeemilisem on olukorra lihtsustamine. Eriti rakendatakse seda muidugi oma enda rahva puhul. Nii taandati näiteks rahutused Husbys ja mujal Stockholmis väikese käputäie immigrantide eesmärgituks laamendamiseks ning Türgi puhul Gezi pargi säilimise eest võitlevate temperamentsete keskkonnakaitsjate pseudo-probleemiks.

Türgis toimuvat kommenteerinud välisminister Urmas Paet väitis ka seda, et rahutused Türgis leiavad aset vaid Istanbulis ja sedagi vaid suurlinna teatud piirkondades. Tegelikkuses olid selle repliigi ajaks levinud meeleavaldused kaheksakümnesse linna üle riigi.

Ilmalikku Türgit Euroopa Liitu tüüriva Õigluse ja Arengu Partei ning Urmas Paeti kodupartei retoorika rahva rahulolematusest rääkides on kurvastavalt sarnane. Nii Reformierakond kui ka Türgi peaminister Tayyp Erdogan nimetasid oma riigi valitsusvastaseid väikeseks grupiks radikaalideks. Vastupanu marginaliseerimine on näiliselt vabades riikides tavapärane.

Teiseks enim levinud taktikaks demokraatlikes ühiskondades rahva rahulolematusega tegelemisel on kriitikute lahterdamine nende nõudmiste ja leplikkuse järgi. Näiteks pakutakse meeleavaldajatele tihti näilist kompromissi, kaasamist ja katteta lubadusi. Kui osa rahulolematutest nende tingimustega nõustuvad, on mittenõustuvaid jõude võimalik taas lihtsamini marginaliseerida ning neile äärmuslaste silti külge kleepida. Eestis on sellise rahuolematuse kanaliseerimise musternäidiseks jääkeldri kokkukutsumine ning läbi Rahvakogu probleemide adresseerimine.

Ka Türgis kohtusid valitsuse ja meeleavaldajate esindajad. Peaminister Erdogan lubas kohtumisel, et rahutuste ajendiks olnud plaan Istanbuli Gezi park lammutada tühistatakse. Rahvas jätkas protestidega ning peagi korraldas märulipolitsei tormijooksu parki.

Põhjus, miks osa rahvast kompromissidega nii Eestis kui ka Türgis ei nõustunud, oli asjaolu, et need kompromissid tegelesid tagajärgede, mitte põhjustega. Sarnaselt Reformierakonnale peab ka Türgi juhtiv partei enda suurimaks töövõiduks edukalt majanduskriisist väljumist, kuigi, nagu ka meil, pole majanduslik edu kaugeltki kõigi ühiskonnakihtideni jõudnud.

Samal ajal süüdistatakse Erdogani valitsust järjest enam korruptsioonis ja rahvast kaugenemises. Mitmed ebapopulaarsed otsused ja opositsiooni (nii poliitilist, kui ka üldist rahva arvamust) naeruvääristav retoorika on loonud viimaks pinnase populaarse vastupanu tekkeks. Enam ei soovi meeleavaldajad kõigest Gezi pargi säilitamist või alkoholi tarbimise piirangute tühistamist. Eesmärk on kogu poliitilist süsteemi muuta nii, et ükski valitsus ei saaks enam inimeste soovidest üle sõita.

Vastupanu anatoomia

Kui rahva rahulolematus ei piirdu vaid konkreetse küsimusega, vaid on laiem, kogu ühiskondlikku ja poliitilist süsteemi kritiseeriv, siis on muudatusteks vaja laiapõhjalist, suurt enamust kaasavat liikumist. Nii on näha Türgi meeleavaldajate hulgas tavalisi türklasi, kurde, opositsiooni toetajaid, rahvuslasi, anarhiste, jalgpalliklubide fänne, LGBT-aktiviste, ateiste, kristlasi, islamiusulisi… Tähelepanuväärseks teeb selle dünaamika asjaolu, et meeleavaldajate seas püsib vaatamata erinevatele vaadetele ühtsus. Sarnaselt koondas liikumine Aitab Valelikust Poliitikast ja Harta 12 Eestis erinevaid sotsiaalse taustaga inimesi.

Identiteedipoliitikaga tegelevad grupid suudavad adresseerida ja koondada vaid teatud huvigruppe konkreetsete probleemide lahendamiseks. Vaatamata sellele, et tihtipeale on selliste gruppide nõudmised selgepiirilisemad, ei ole võimalik kogu ühiskonda muutvaid protsesse nii algatada.

Kuigi 2007. aasta aprillis suutis Öine Vahtkond kokku ajada märkimisväärse hulga valitsusvastaseid inimesi, ei olnud kordagi reaalne valitsuse tagasi astumine, sest nende retoorika ja võimetus oma nõudmisi ja muresid kommunikeerida oli isegi Eestis elava Vene kogukonna jaoks pigem võõrandav ja ebemeeldiv. Nii jäid 26.-27. aprilli rahutused eraldatud ning marginaalseks nähtuseks.

Ühe-triki-ponid ei ole suutnud läbi lüüa ka parteipoliitikas. Nii on näiteks keskkonnateemade puhul rohujuure tasandil tegutsev loomaõiguslaste liikumine Loomade Nimel praegu aktuaalsem, kui Erakond Eestimaa Rohelised. Teisalt ei ole rahvas huvitatud valimistel oma hääle raiskamisest ehk selle andmisest parteile, mis tegutseb vaid teatud raamistikus. Tegelikult ei piisa ühiskonnas suurte muutuste läbiviimiseks ka laiemat valimisplatvormi omavate opositsioonierakondade võimulepääsemisest.

Vilja Savisaar-Toomasti liitumine Reformierakonnaga on siinkirjutaja arvates heaks näiteks sellest, kuidas piirid erinevate parteide poliitika vahel on hägustunud. Tulevastel valimistel ei saa me valida värve, vaid varjundeid. Me saame valida end esindama poliitikuid, kelle ülikondadele on erinevad skandaalid jätnud väljapestamatud plekid või poliitikuid, kes pole suutnud koalitsiooni vigu enda huvides ära kasutada ega rahuolematut osa ühiskonnast oma selja taha koondada.

Vaatamata sellele, millise varjundiga konservatiive või liberaale me valime, jääb süsteem samaks. Me ei tohi piirduda status quo'le oma mandaadi andmisega. Me peame andma ka signaali, et meiega peab arvestama, meid kuulama ja ka kartma, sest kui te meid ei kuula, korraldame me asjad ringi, vajadusel ka valmistevahelisel ajal.

Nii Eesti majandus, kui poliitkultuur on endiselt kriisis. Võib vaid teoretiseerida, millised meeleavaldused puhkeksid Brasiilias, Türgis ja Rootsis, kui neid riike juhiks Andrus Ansipi Reformierakonna ning IRLi koalitsioon, koos meie valitsusele omase arrogantsuse ja teerullipoliitikaga.

Muidugi ei ole siinse olukorraga rahul ka kõik eestlased ise, ent harvad on juhud, kui kriitika kommentaariumitest ja sotsiaalvõrgustikest kaugemale areneb. Nõukogude okupatsioon pärssis muuhulgas ka meie vastupanukultuuri arengut, kuid kui soovime põhjapanevaid muutusi, peame vajadusel selles vallas ise juurde õppima ja arenema, kusjuures õppematerjal on tasuta ja seda ei pea üldse kaugelt otsima.