Kärt Kelder: Miks me oleme laisad?

Niisiis, töö tähtaeg on varsti käes. Enne alustamist joon ühe korraliku tassitäie kanget kohvi ohtra suhkruga ning siis istun arvuti taha. Istun ja istun, kuid ideid ei tule. Aga tegeleks millegi muuga? Töölaud on kuidagi segamini ning toanurgas lambataoliseks muutunud tolmurull vajab kindlasti pügamist. Kuna tähtaeg veel ei põle, võib töölaua tagant eemalduda süümepiinadeta... Või noh, vähemalt mõneks ajaks.

Miks kipuvad inimesed tähtaegade lähenedes tegelema hoopis kõrvaliste, vähemoluliste asjadega? Tuleb välja, et ebaefektiivne töötamine on väga levinud. Ameerika psühholoogi Piers Steeli väitel harrastab 95 protsenti kogu maailma inimestest procrasting'ut ehk viivitamist. Psühholoogid defineerivad sellist viivitamist tegevusena, kus inimene asendab tähtsa toimingu vähemolulisema(te)ga ja nii lükkuvad kohustused kaugemasse tulevikku.

Enamasti nähakse ülesannete täitmise edasilükkamist negatiivsena - tuntakse süüd, kuid samaaegselt istutakse paigal ning kasvatatakse murekoormat. Kuigi võiks ju arvata, et lisaks korrastamist vajavale töölauale on kurja juureks ka internetiavarustes leiduvad ahvatlused, on viivitamine inimeste harjumus olnud juba sajandeid. Internet on selle juures lihtsalt uueks väljundiks.

Produktiivne viivitamine

Töö teadupärast eest ära ei jookse. Seda tuleb pigem juurde. Küll aga kaob käest aeg, et kõiki kohustusi õigeaegselt täita. Õnneks saab psühholoog Steeli sõnul asjade edasi lükkamist enda kasuks pöörata. Ta kutsub seda „produktiivseks viivitamiseks“.

Kuna viivitamine on tugevalt seotud inimpsüühikaga, siis on asjade edasi lükkamist võimalik teineteise vastu mängida. See tähendab, et lükates edasi ühte kohustuse täitmist, saab alustada teisega ning koha peal istumise asemel saab nii mõndagi tehtud. Teisisõnu – selle asemel, et püüda lõpetada lõiku esseest, mis kuidagi ei edene, võiks anda endale vabaduse viia lõpuni kunagi pooleli jäänud mudellennuki ehitamine. Ka sealt võib tekkida uusi mõtteid, mida takerdunud kirjutisse lisada.

Struktuurne viivitamine

Viivitajad ei soovi end tihtilugu millegagi siduda, sest see eeldab asjade lõpule viimist. Stanfordi ülikooli filosoofiaprofessor John Perry soovitab aga just vastupidist. Kohustusi peab olema piisavalt palju, kuid need tuleb struktureerida.

Nipp on selles, et tuleb koostada nimekiri tegemist vajavatest asjadest ning end veidi ninapidi vedada. Nimekirja tippu tuleb märkida tegevused, mis kõlavad tähtsalt (aga tegelikult ei ole seda) ning vajavad kohe ära tegemist (tegelikult pole neil konkreetset tähtaega). Nimekirja lõppu tuleb asetada kohustused, mis ootavad kohe täitmist.

Kroonilise viivitajana tõdeb Perry ise, et enesepettus toimib, sest inimestel on tavaks teha pigem seda, mis pole neile hetkel vajalik. Kuna viivitaja psüühika toimib protestilaineid pidi, hakkab ta lahendama ülesandeid, mis ei vaja kohest täitmist, keskendudes pigem nimekirja alumisele, „vähemtähtsale“ osale. Kuna tegemata tööde nimekirja alumistel kohtadel on tegelikult tähtsad tööd ja aju suunab meid just neid täitma, saavadki olulised asjad tehtud.

Alternatiivi ei ole

Kui eelmised kaks tundusid viivitamise peatamiseks sobimatuna, siis on alati võimalik kasutusele võtta strateegia, mille arendas välja psühholoog Roy F. Baumeister. Nimelt pakkus ta välja „alternatiivi ei ole“ lähenemise.

See tähendab, et inimene ei pea end millegi tegemiseks sundima, kuid samas ei tohi ta ka kõrvaliste asjadega tegeleda. Kui võtta taas appi essee kirjutamine, siis „alternatiivi ei ole“ lähenemist rakendades tuleb paberilehele kirja panna kaks märkust "sa ei pea kirjutama" ning "sa ei saa teha midagi muud". Sellega on alternatiiv kohustuslikule tegevusele leitud, kuid tegelikult... mitte.

Lihtsalt alusta

Keegi ei peaks tundma end viivitamise pärast süüdi, sest see on väga levinud probleem. Professor Perry nõuanne on lihtne: lihtsalt alusta.

Siinkohal tasub aga ära märkida, et paljud psühholoogid, kes on uurinud, miks inimesed oma aega raiskavad, jagavad viivitamise positiivseks ja negatiivseks. Kui kasutada eelnevalt kirjeldatud nippe ja oma ülesannetega ikkagi valmis jõuda, on see positiivne viivitamine. Sotsiaalmeedias või internetiavarustes sihitult ringi kolamine liigitatakse aga negatiivseks, tõepoolest aega raiskavaks viivitamiseks.

Ei maksa aga unustada, et viivitamise enda kasuks edukalt tööle rakendamine eeldab ka soovi seda teha. Kuna alati leidub inimesi, kes teevad süütunde tõttu rohkem ära kui teised, siis ei aita muu, kui tuleb proovida nendega sammu pidada.

Lõpetuseks pean tõdema, et seda lugu kirjutades suutsin positiivselt viivitada – lisaks riidekapi korrastamisele pesin nõud ja käisin jooksmas…