Kristi Lõuk: Kas inimembrüo on sama, mis inimene või lihtsalt rakukogum?
Aborte ei peaks enam kinni maksma haigekassa rahadest, soovivad need, kes koguvad eestlastelt Euroopa kodanikualgatuse „Üks meie seast“ („One of us“) raames allkirju. Eestis pole siiani tähelepanu pööratud sellele, et kõnealune kodanikualgatus, millele allkirju kogutakse, käsitleb lisaks abordi teemale ka embrüode kasutamist uurimistöös ja tervishoius laiemalt.
Selle kodanikualgatuse eesmärk on „parandada inimelu kaitset alates eostamisest ning lõpetada kõikide nende tegevuste ELi avalikest vahenditest finantseerimine, mis eeldavad inimembrüote hävitamist“. Inimväärikuse ja inimelu kaitseks soovivad initsiaatorid luua üleeuroopalise standardi. Selleks on vaja koguda ühe aasta jooksul miljon allkirja, misjärel saab soovida Euroopa Komisjonilt vastava õigusakti algatamist.
Allkirjakogujad tuginevad oma argumentatsioonis 2011. aasta Euroopa kohtu otsusele, mille järgi loetakse inimembrüoks lisaks viljastatud munarakkudele ka inimese teisi rakke või rakkude kogumit, kui nendest saab teatud tehnoloogilise menetluse abil „alata inimese arenguprotsess“.
Aga mida õigupoolest tähendab „embrüote hävitamine“? Uurimistöö puhul on küsimus ennekõike embrüonaalsetes tüvirakkudes. Embrüonaalsed tüvirakud pärinevad embrüost ning need eraldatakse nelja-viiepäevaselt inimembrüolt. Selles arengufaasis olevatest rakkudest võivad põhimõtteliselt areneda kõik inimorganismi rakkude tüübid. Seega on teatavaid menetlusi kasutades võimalik saada embrüonaalsetest tüvirakkudest just neid rakke, mida ravi vajaval inimesel tarvis. Aga kui tüvirakud embrüost eemaldada, siis embrüo hävib. Enamikul juhtudest ei looda selleks ekstra inimembrüoid, vaid kasutatakse kunstlikust viljastamisest üle jäänud embrüoid, mis kuuluksid niikuinii hävitamisele.
Siit jõuame keeruka bioeetilise küsimuseni – mis või kes on embrüo? On ta võrdsustatav inimolendiga või mitte?
Sellele küsimusele saab vastata kolmel erineval moel. „One of us“ kodanikualgatuse põhiseisukoht on, et inimese embrüo on üks meie seast, teda on vaja kaitsta ning tema väärikust ja terviklikkust austada. See, kes arvab nii, võrdsustab inimembrüo moraalselt niisiis inimolendiga. Selle lähenemise puhul kerkib aga – kui veidi utreerida – eetilisi dilemmasid, mida on raske lahendada. Mida teha, kui laboris tekib tulekahju ning on võimalik päästa kas kümme külmutatud embrüot ehk kümme „inimest“ või üks viieaastane laps?
Teise võimaluse puhul omistatakse embrüotele vahepealne staatus, mille kohaselt embrüo väärib suuremat austust kui teised inimkoed. Samal ajal ei tule embrüosse suhtuda kui isikusse, sest tal ei ole välja arenenud isiksuse omadusi ning ta ei pruugi oma potentsiaali realiseerida.
Kolmanda vaate esindajad leiavad, et embrüo ei erine inimese teistest rakkudest ning seega ei omistata embrüotele oma moraalset staatust.
Millal algab elu?
Järgmine küsimus on: millal algab elu? Algatus „One of Us“ tugineb inimelu alguse määratlemisel Euroopa kohtu lahendile, mis puudutas Saksa neuropatoloogi Oliver Brüstlet, kes soovis patenteerida tüvirakkudest selliste rakkude aretamist, millega saaks ravida erinevaid neuroloogilisi haigusi, sh Parkinsoni tõbe. Kohus leidis, et sellele tavapärast biotehnoloogia patenti anda ei saa, kuna see „võiks mõjutada inimväärikust“. Arvestades seda, et see kohtuotsus ei käsitlenud eetilisi küsimusi ning käib ennekõike intellektuaalse omandi, äri ja rahaga seotud asjaolude kohta, kerkib küsimus, kuivõrd on õigustatud soov laiendada nimetet määratlus üldkehtivaks?
Arvamus, et inimelu tekib viljastumise hetkel, on üpris levinud. Seda võiks nimetada ka „geneetiliseks lähenemiseks“ – et inimelu algab siis, kui vanemate DNA põhjal tekib uus unikaalsete geneetiliste omadustega kombinatsioon. Paraku kaasnevad selle lähenemisega tõsised probleemid. Esiteks, teatud aja jooksul pärast viljastumist (ehk selle lähenemise järgi: siis, kui inimelu on juba alanud) on võimalik, et ühest embrüost areneb mitu ja sünnib hoopis mitu inimest.
Ainuüksi see tõik osutab, et me ei saa tõmmata bioeetikas võrdusmärki viljastatud munaraku ja inimese vahele. Samuti ei saa ka niiöelda unikaalse geneetilise komplekti olemasolu olla piisav inimeseks olemise tingimus. Sest nii nagu inimembrüo, sisaldab sedasama unikaalset DNAd ka näiteks inimese naharakk. Aga kes peaks naharakku inimolendiks ja arvaks, et selle hävitamine on mõrv?
Teaduse ja tehnoloogia arenguga oleme jõudnud nii kaugele, et kõik inimese rakud võivad teoreetiliselt areneda uueks inimeseks. Ka täiesti tavalisi täiskasvanuid, mitteembrüonaalseid rakke – saab ümber programmeerida nii, et neist saab arendada kõiki inimorganismi raku tüüpe. Seega, need, kes väärtustavad inimembrüoid neis sisalduva „potentsiaali“ tõttu, peaksid hakkama ka kõiki ümberprogrammeeritavaid tavalisi rakke samal viisil väärtustama, ükskõik, kas tegu on tüvirakkude või äralõigatud küüntega.
Samuti tekib küsimus, kuhu tõmmata piir – millist „potentsiaali“ tuleks realiseerida ja millist mitte? Kas võime juuksed pärast lõikust rahuliku südamega ära visata, kartmata, et teeme mõrvatööd, või peaksime neid alles hoidma ja tegema kõik selleks, et nendes sisalduv potentsiaal ära kasutada, realiseerida? Julgen väita, et ka kõige parema tahtmise juures ei ole meil võimalik kõike seda potentsiaali ellu rakendada, mistõttu mõrvatööks sellist tegevust pidada ei saa.
Siit ei tule välja lugeda, et inimelu ei vääri kaitset, vaid seda, et on väga oluline kokku leppida põhimõistete sisus ja selles, kes ja millal muutub moraalse staatuse kandjaks. Üleeuroopalise standardi kehtestamine on üllas eesmärk, kuid seda tehes tuleks olla avatud ning läbi rääkida kõik erinevad võimalused. Vastasel korral on oht mängida vaid ühte väravasse ning tuua kaasa otsused ja tagajärjed, mis enamikule meist vastuvõetamatud on.
Artikkel kajastab autori isiklikke vaateid.
