Sergei Stadnikov: Konstantinoopoli piiramine kestab ikka veel

Inimkonna ainulaadne ehitis, Istanbuli Hagia Sophia (uuskreeka keeles „Püha Tarkus“), kuulub igati õigusega UNESCO kultuurimälestiste tippnimistusse. Aga lisaks kultuurile on see ajaloolis-kultuuriline objekt viimase viieteistkümne aasta jooksul omandanud ka ideoloogilis-poliitilise dimensiooni.

Nimelt kestab ikka veel, kuigi suhteliselt tagasihoidlikus vormis, kampaania endise Ida-Rooma (Bütsantsi) impeeriumi peakiriku tagastamiseks selle algsetele omanikele – kreeka õigeusklikele. Kreeka parempoolse poliitiku Kostas Hatzidakise eestvedamisel koguti vastava nõudmise toetuseks Kreekas, Küprosel, Serbias, Bulgaarias, Venemaal, Ameerika Ühendriikides ja mujal mitu miljonit toetusallkirja, mis anti edasi Euroopa Komisjonile Brüsselis. Viimane peab siis omakorda seadma Türgi võimaliku Euroopa Liidu liikmeks oleku üheks tingimuseks ajaloolise ülekohtu heastamise. Seda enam, et Istanbulis paikneb mitmeid muljetavaldavaid algupäraseid mošeesiid, nagu näiteks Sultan Ahmet Camii ning Süleimani.

Esimese sammuna ihaldatud eesmärgi saavutamise teel soovitakse saada euroliidult suurt rahalist ning tehnilist abi Hagia Sophia restaureerimiseks. Kõige probleemsem olukord on üliharuldaste (paraku vaid alla 0,5 protsendi kunagistest kompositsioonidest) mosaiikfragmentide konserveerimisega. Väliskeskkonna mõjul ja mõnikord ka ebakompetentse restaureerimise tulemusena laguneb mosaiik aegamööda. Tõsiasjale juhtisid korduvalt tähelepanu näiteks Türgi kunstiajaloolased Semawi Eis ning Said Basaran.

Omaaegse religioosse keskuse tagasi saamise väljavaated ei paista Türgi võimude ja valitseva ühiskondliku arvamuse vastuseisu tõttu olevat eriti lootustandvad, kuid kaugemas tulevikus ei saa positiivset otsust siiski välistada.

Kullast põrandaplaadid

Hagia Sophia oli Bütsantsi tähtsaim ja suurim jumalakoda. Selle ehitamist aastail 532–537 juhtisid arhitekt Anthemios Tralleisest ja matemaatik Isidoros Mileetosest. Kirik valmis kolmelöövilise basiilikana (pikkus 77 m ja laius 73 m) ja seda kroonib 56 meetri kõrgune peakuppel.

Viis aastat kestnud ehitamine oli tolle aja kohta meeletu kiirus ning see neelas igal aastal olulise osa keisririigi sissetulekutest. Imperaator Justinianus I (valitses 527 – 565) läks oma religioosses eksalteerituses niivõrd hoogu, et käskis isegi katedraali põranda katta kuldplaatidega. Vaevu-vaevu õnnestus õukondlastel veenda teda säärasest mõttest loobuma, küll aga kaunistasid suuremat osa põrandast kaunid mosaiigid.

Lisaks ilmestavad ehitist imelised valgusaknad (veel praegugi on alles nelikümmend suuremat akent), kullatud seina-ja laemosaiigid, vitraažid, erinevatest marmori sortidest püstitatud sambad... Isegi praegu mõjub kuppel taevaliku ja hõljuva kosmilise sfäärina. Väidetavalt olevat Justinianus isegi hüüatanud: „Kiitus Issandale, kes pidas mind selle töö vääriliseks! Saalomon, ma olen sind ületanud!“

Pühakoda toimis palju sajandeid (täpsemalt 916 aastat) Ida-Rooma tähtsaima katedraalina. Esimest korda rüüstati seda 1204. aastal, kui Lääne-Euroopast Pühale Maale suunduvad ristisõdijad tungisid äkkrünnakuga Konstantinoopolisse. Pärast seda, kui kreeklased purustasid 1261. Aastal Õhtumaalt tulnud vallutajate asutatud Ladina keisririigi, taastati jumalakoda peaaegu endises hiilguses ning pühitseti uuesti sisse.

Mosaiigid hävitati

Ortodokside valduses oli ta kuni 29. maini 1453, kui Osmani-türklaste sultanil Mehmet II Fatihil („Vallutajal“) õnnestus pärast ägedat piiramist pealinn vallutada. Võitjad korraldasid koletu tapatalgu ja surmast ei pääsenud isegi Hagia Sophiasse varjunud tuhanded linnaelanikud. Kuni vaenlaste sissetungini kestsid seal mitmeid päevi väldanud jumalateenistused.

Juba 1453 konverteeriti Hagia Sophia mošeeks, paljud valgusaknad müüriti kinni, peaaegu kõik mosaiigid kisti maha või taoti sodiks. Säärases olekus tegutses see kuni 1934. aastani (seega 481 aastat), mil Türgi Vabariigi asutaja ja Euroopa kultuuri suur austaja, president Mustafa Kemal Atatürgi korraldusel muudeti see muuseumiks.

Atatürgi käsul võeti maha ka neli suurt pronksketast, millel on jäädvustatud araabiakeelsed – väidetavalt suurimad araabia kalligraafia näidised - väljavõtted Koraanist ja nelja esimese kaliifi nimed. Muide, varsti pärast Atatürgi surma, tõsteti need kirjad oma endisele kohale tagasi… Nii need kui ka minbar (palvekantsel), mihrab (Mekka palvesuund), sissekäik ning neli minaretti vastanduvad räigelt Hagia Sophia algse sakraalse esteetikaga.

Ometigi julgeksin omaenda kogemusele toetudes kinnitada: sealses hämaruses vaikselt kõndides, mõtiskledes ja mediteerides võib vähemalt mõningal määral hoomata algset Pühadust. See ei ole siiski päriselt kadunud hoolimata kordasaadetud sihikindlast ideoloogilisest vägivallast.

Ebamaine atmosfäär

Teatud ettekujutuse omaaegsest peaaegu ebamaisest atmosfäärist Hagia Sophias annab vanalinna serval asuv Chora Püha Lunastaja kiriku külastus, mis on koduks ühele parimatest Bütsantsi sakraalse kunsti kollektsioonidest. Seal on üle 100 imepärase mosaiigi ja fresko, mis sisuliselt kujutavad inimkonna Püha ajalugu kuni Jeesus Kristuse ülestõusmiseni.

Ka see kirik muudeti omal ajal mošeeks, kuid õnneks ei viitsitud sealset kristlikku interjööri hävitada: suurem osa kaeti krohviga ning umbes 85 protsenti kunstiteostest jäid seetõttu õnneks unustusse. Restaureerimistööd algasid alles 1948. aastal. Analoogia põhjal võib ainult üritada ette kujutada, millised kordumatud kunstiaarded hävitati Hagia Sophias!

Muuseum on Hagia Sophia praegugi. Olukorda saab vaadelda omapärase vaherahuna: igal Konstantinoopoli vallutamise aastapäeval toimuvad mošee taasavamist nõudvate islamistide demonstratsioonid, lehvivad riigilipud ning kõlavad poliitikute patriootlikud kõned. Aasta eest tuli peaminister Recep Tayyip Erdogan välja ettepanekuga kuulutada 29. mai riigipühaks ja korraldada referendum mošee taastamise kohta Hagia Sophias.

Muide, hoolimata sellest, et tegemist on muuseumi ja seega ilmaliku asutusega, paigutati ühte neljast minaretist valjuhääldi, kust kutsutakse moslemeid palvusele. Samuti on ühes Hagia Sophia kõrvalhoones avatud musulmanlik palveruum.

Kindlasti tasub ajaloohuvilistel külastada ka linna ühte vanimat kirikut Hagia Irenet (kreeka keeles „Püha Rahu“), mis kõrgub praegu kunagise sultanite palee – Topkapõ – välishoovis. Enne Hagia Sophia püstitamist oli see linna peakirik, mille vanimad säilinud fragmendid pärinevad Konstantinus I Suure (valitses 306–337) ajast. Just seal toimus 381. aastal Teine oikumeeniline kirikukogu. Praegu on ta harva külastajatele avatud, olles kasutusel peamiselt kontserdisaalina.

Hagia Irinis võivad klassikalise muusika kuulajad imetleda 8. sajandist pärinevat risti ning nautida võrratut akustikat – ma ei ole veel kusagil midagi selletaolist kogenud! Müncheni Kammerorkestri hiljutisel esinemisel (pilet maksis 90 Türgi liiri; jagada 2,4 euroga) kadusid kaks ja pool tundi sõna otseses mõttes ühe hingetõmbega! Igor Stravinski, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Joseph Haydni loomingu kuulamist ei suutnud nurjata isegi valjuhääldajatest tulev palvekisa. Ja ülimalt sümboolsena lendas jumaliku muusika mängimise ajal kirikukupli all kaks tuvi! Pühadus ei ole meid isegi käesoleval ajal lõplikult maha jätnud.