Ott Pärna: Singapur – imedemaa, autokraatia või sugulane kaugel maal?

Singapuri olusid lähemalt tundev ettevõtja ja majandusekspert Ott Pärna kirjutab maailma ühe enam eeskujuks seatud linnriigi telgitagustest – kas ja mida on sealt Eestil õppida ning kuidas sealset ajalugu ja arenguid mõista?

Singapuri külastanud räägivad riigist kui imedemaast, samas peavad kaugemalt vaatajad kunagist Briti impeeriumi sadamalinna pigem autokraatiaks, kus areng on saavutatud elanike põhiõiguste hinnaga.

Singapurlased omakorda peavad Eestit oma kaksikvennaks. Vähemasti see osa saareriiklastest, kes on Eestist midagi kuulnud või oma silmaga näinud. Tavaliselt on need kas meie aukonsuli Sonny Aswani sõbrad, või siis Lõvilinna (Singapur sanskriti keeles) kirjamehed.

Viimaste avalikud mõtteavaldused leiavad pea eranditult aset kas peale mõne meie ministri külaskäiku (nii Andrus Ansip, Juhan Parts, Urmas Paet kui ka Jaak Aaviksoo on Singapuri külastanud) või siis Singapuri pressiklubi üllatusliku Eesti visiidi tulemusena. Heaks näiteks on siin The Straits Times’i lugu “Estonia races to be the S’pore of Europe”.

Kahe riigi võrdlused hakkavad enamasti pihta Eesti edulugudest e-vallas, olgu see siis tasuta WiFi bussides või digitaalne tervishoid ning lõpevad sellega, et rahvusliku rikkuse osas inimese kohta on meil veel pikk maa käia (erinevus umbes kolm korda). Tugevat sarnasust nähakse mõlema riigi väiksuses ja paiknemist suurte naabrite vahel (Singapuri naabriteks on islamiriigid Malaisia 28 miljoni ja Indoneesia 237 miljoni elanikuga). Samuti püüavad mõlemad kasu lõigata oma heast geograafilisest positsioonist, murravad pead inimvara defitsiidi leevendamise üle ning panustavad kõvasti Internetile.

Stereotüüpidest

Vaatamata konstitutsioonilisele parlamentaarsele demokraatiale, on Singapur seni olnud tsentraalselt juhitud riik, mida kolm aastakümmet peale Malaisia Föderatsioonist lahkulöömist valitses People’s Action Party juht Lee Kuan Yew. Freedom House nimetab Singapuri “osaliselt vabaks” ja The Economist Intelligence Unit paigutab neljapallisel demokraatiaindeksi skaalal riigi kolmandale “hübriidrežiimide” positsioonile.

Praegune valitsusjuht Lee Hsien Loong on lõpetanud Cambridge’i ülikooli matemaatika ja arvutiteaduste kiitusega ning omab Harvardi Ülikooli valitsemiskooli magistrikraadi. Ühelt poolt tark, nagu meritokraatiale kohane, teisalt juhtumisi riigi ülesehitaja poeg. Kahe Lee vahele mahtus Goh Chok Tong, kes valitses linnriiki aastatel 1990-2004. Just nimelt valitses.

Siit joonistuvadki välja esmapilgul vastandid. Singapuri Ülikooli valitsemiskoolis (maailma kümne tugevama seas) ripuvad seinal postrid tsitaatidega nagu “Maailm ei vaja järjekordset poliitikut, see vajab liidrit” või siis Ema Teresa kuulus ütlus “Kui sa ei suuda toita sadat, toida vaid ühte”.

Selline idealistlik (mitte ideeline!) lähenemine kehtib vaatamata esmapilgul monopoolsele juhtimisele üle Singapuri valitsussektori. Sealhulgas diskussioonis demokraatia laienemise üle – meedias arutletakse päris tuliselt, et kas rahva haridustasemega kaasnev vaadete ja parteide paratamatu paljusus toob kaasa pigem Lõuna-Euroopast kogetud populistliku ja oportunistliku valitsemise, või suudetakse säilitada Singapuri ettevaatamisvõime, järjekindlus ja tegutsemistahe riigi arendamisel.

Singapuri “parimatega mehitatud” valitsemine on kompromissitu, seda nii poliitiliste juhtide, ametnike kui ka riigiettevõtete juhtide vaatevinklist vaadatuna. Samuti tähtsustatakse tugevate institutsioonide olemasolu, pidades silmas nii ametiasutusi kui ka riigiettevõtteid. Nii näiteks sai kunagine sadamajuht persona non grata’ks “vaid” seepärast, et kaotas 2000ndate alguses ühe suure konteinerfirma Malaisia sadamale.

Meedia on riigi kontrolli all

Selliseid mõneti mustvalgeid kombinatsioone on terve Singapur täis. Näiteks on kohalik meedia riigi kontrolli all, samas selle kvaliteet teeb regiooni arengute laiemal analüüsimisel enamus lehtedele maailmas silmad ette. Seejuures on Singapur üks Kagu-Aasia strateegilisi meediakeskusi, mille sooviks on saada üheks maailma juhtivaks meedia-HUB’iks.

Singapuris on üsna karmid karistused, sh surmanuhtlus suurema koguse narkootikumide või mõrva eest. Selle tegutsemisviisi tumedaks taustaks on kunagise Briti impeeriumi transiitlinna staatus, mis oli tuntud oma inim- ja narkokaubanduse ning relvastatud röövide poolest. Lisaks veel ühiskond, kus rahvuslikud baasväärtused on rasked juurduma – tänasest 5,3 miljonist elanikust on vaid 2,9 Singapuris sündinud. Seda vaatamata asjaolule, et Singapuri integratsioonipoliitika on üks läbimõeldumaid ja tõhusamaid maailmas.

Kunagise Malaisia kaluriküla residentidest moodustavad tänaseks umbes 75 protsenti Hiina, 13,4 protsenti Malaisia ja 9,2 protsenti India päritolu inimesed. Kas meetodid meile meeldivad või mitte, kuid äärmuslike lahenduste tulemuseks on üks maailma turvalisemaid linnu. Samuti on kord tänaseks märksa leebemaks muutunud. Julgen oma kogemuse põhjal kinnitada – ristiinimesena ringi käies on tegemist ühe toredama linnaga, kus elada, töötada ja ka vaba aega veeta. Seejuures on usuliselt tegemist neutraalse ja kõiki usundeid austava riigiga. Samuti tunnustab Singapur nelja riigikeelt – inglise, hiina, malai ja tamiili keelt.

Vaatamata tihedale asustatusele on Singapur äärmiselt roheline linn. See on tähelepanuväärne, sest riik asub saarel, mis on Hiiumaast väiksem ja mida on peamiselt Indoneesiast mägesid ja liiva kokku ostes ja kohale laevatades umbes 15 protsenti suuremaks ehitatud.

Miinimumpalk puudub

Singapuri edusammudele kõrval on seal nii mõndagi, mis kopeerimist ei vääri. Lisaks erinevate vabaduste valikulisele piiramisele puudub riigis miinimumpalk ning alles aasta tagasi laienes kohustuslik iganädalane vaba päev välismaalastest koduabilistele. Seepärast on lihtsama töö tegijad nagu lapsehoidjad ja koduabilised seal märksa raskemas olukorras kui näiteks konkureerivas linnas Hong Kongis.

Üleüldse kasutatakse lihtsamatel, eriti ajutistel töödel valdavalt välismaalasi – ehitustel indoneeslasi ja koduabilistena filipiinlannasid. Singapuri kodanikega nad muidugi abielluda ei tohi ja rasestumisel on suur tõenäosus saada riigist välja saadetud.

Omamoodi klassikaks on saanud ka Lee Kuan Yew arusaamad ja ütlused elutõdedest. Näiteks selline: “Inimesed saavad hariduse ja parimad tõusevad. Nad abielluvad sarnaselt haritutega. Tulemuseks on neil lapsed, kes on targemad kui aednikel.”

Selle tõekspidamise, populatsiooni kasvu ja kõrge tööpuuduse taustal astuti ka reaalseid samme sündimuse valikulise kahandamise suunas. See on hiljem kätte maksnud ja ohtralt kriitikat saanud - tänane Singapuri fertiilsusnäitaja on madalaim maailmas: 0,79 last ühe naise kohta (Eestis 1,64; ühiskonda taastootev määr on 2,1). Paraku on see näitaja visa muutuma ning seda vaatamata 35 aastat kestnud pingutustele.

Singapuri majandus- ja edulugu

Tänapäeva Singapuri loojaks peetakse Briti riigimees Thomas Raffles’it, kes rääkis saare 1819. aasta alguses Johori sultanilt välja Briti Ida-India Kompanii kauplemiskohaks. Enne Rafflesi saabumist oli saarel umbes 1 000 inimest – peamiselt malaislased ning mõni tosin hiinlast. Aastaks 1869 oli Singapuris juba 100 000 inimest ja seda nimetati vahel ka “Ida Gibraltariks”. Suessi kanali avamine 1869. aastal lükkas käima globaalse kaubandusbuumi ja Singapurist sai maailmakaubanduse oluline sõlmpunkt. Singapuri sadam on sellest ajast alates üks maailma suurematest ja aktiivsematest.

Teises maailmasõjas okupeeris Jaapani armee Malaisia, mis tipnes Singapuri lahinguga, kus britid 1942. aasta veebruaris alla andsid ja saarelt lahkusid. Briti tollane peaminister Winston Churchill on nimetanud seda lüüasaamist “suurimaks hävinguks ja kapituleerumiseks Briti ajaloos”. Jaapanlased okupeerisid Singapuri kuni 1945. aastani, misjärel britid taas saare oma valdusesse võtsid. Selle tulemusena sai Singapurist Briti koloonia keskus ja Ida-Aasia mereväe baas, kus asus tollane maailma suurim kuivdokk.

Briti impeeriumist iseseisvumist deklareeriti 1963. aastal, moodustades koos teiste endiste Briti territooriumitega Malaisia Föderatsiooni. Vaevalt kaks aastat hiljem eraldus Singapur poliitilistel põhjustel ka viimasest, olles selleks ajaks kasvanud 1,87 miljoni inimeseni ja kannatades kõrge tööpuuduse all.

Kui me Eestis olime 1991. aastal riigina puruvaesed, kuid taasiseseisvumise üle õnnelikud, siis singapurlased nutsid Malaisiast lahku lüües. Ei nad ise ega ka riigid nende ümber uskunud, et olematu siseturu ja maavaradeta mikroriigil on võimalik üksi hakkama saada.

Olukorra keerulisust näitab kasvõi see, et neil puudus isegi joogivesi, mis meil on nii enesestmõistetavalt olemas. Tänaseks on veest saanud üks Singapuri tugevusi – nimelt on saareriik üks maailma tugevamatest veetehnoloogiate arendajatest (sadevee kogumine, ookeanivee destilleerimine ja reovee puhastamine). Lisaks korraldatakse seal Maailma Veenädalat ning riik plaanib aastaks 2061 saada Malaisiast veesõltumatuks. Siis lõpeb 1962. aastal sõlmitud 100 aasta pikkune veeleping.

Välisinvesteeringud

Kaasaegne Singapuri majandus ehitati üles põhiliselt välisinvesteeringutele tuginedes ja riigi juhitud industrialiseerimise protsessi tulemusena. Ettevõtmise arhitektid olid kolm aastakümmet tandemis töötanud peaminister Lee Kuan Yew ja Hollandi majandusteadlane Albert Winsemius.

Doktor Winsemius juhtis algselt ÜRO Singapuri arenguvõimalusi analüüsinud missiooni ja oli hiljem Singapuri majandusnõunik. Tema soovitustele tugines kiire industrialiseerimine 60-ndatel, 70-ndatel kõrgtehnoloogilise elektroonikatööstuse sissetoomine (tõi isiklikult Philipsi Singapuri) ning finants-, mere- ja õhutranspordi keskuste loomine.

Samuti oli Winsemius riikliku elamuehituse programmi taga ning kaitses Raffles’i monumendi allesjätmist kui Briti pärandiga leppimise sümbolit. Tulemuseks olid Shelli ja Esso investeeringud naftatöötlemistehastesse, mis panid aluse Singapuri tänasele keemiatööstusele.

Praeguseks on Singapuris üle 7000 rahvusvahelise korporatsiooni ja 4000 põhiliselt USA, Jaapani ja Euroopa firma regionaalset peakorterit. Lisaks 1500 ettevõtet Hiinast ja 1500 Indiast. Singapur on maailma neljas finantskeskus (Londoni, New Yorgi ja Hong Kongi järel), üks kolmest maailma suurimast õlirafineerimiskeskusest ja üks viiest maailma suurimast sadamast. Maailmapanga äritegemise lihtsuse indeksis on Singapur 185 riigi seas esimesel kohal.

Seda välisinvesteeringute meelitamist ja tööstusvertikaalide arendamist on alates iseseisvumisest vedanud Majandusarengu Agentuur, kelle 700 töötajast asuvad pooled väljaspool Singapuri. Töö tulemusena on Singapuris kokku 39 000 rahvusvahelist ettevõtet, nendest pooled Aasia ja Vaikse Ookeani piirkonnast.

Lisaks ilmestab Singapuri ka majanduspoliitiliste otsuste eelnev detailideni läbitöötamine. Näiteks nähes, et Macau teenib Hiina keskklassi arengu arvelt tohutut kasumit kasiino-äris, otsustati rahvusvahelisel konkursil anda välja kaks litsentsi kasiinopõhise meelelahutuskeskuse avamiseks.

Ühe litsentsi ostja rajas Disneylandile analoogse Universal Studios’i teemapargi, teise litsentsi eest rajati grandioosne Marina Bay konverentsi-, hotelli ja meelelahutuskeskus. Meelelahutuskeskusi rajades oli läbi mõeldud nii tulevaste kasiinosõltlaste rehabilitatsioonisüsteem ja seatud kohalikele rahalised sissepääsupiirangud.

Singapuri majandusmudeli edukust tõestab asjaolu, et pool sajandit järjekindlat ja läbimõeldud majanduse transformatsiooni on tõstnud linnriigi SKP kaheksakümnekordseks 1961. aastaga võrreldes.

Riigi SKP inimese kohta on ostujõu pariteeti arvestades maailmas kolmandal kohal, ulatudes 60 000 dollarini. Lisaks on kogutud riigi väiksust arvestades kolossaalsed reservid, mis 262 miljardi dollariga annavad maailmas 11. tulemuse ja millega edestatakse isegi Saksamaad.

Globaalne koolimaja

Globaalseks koolimajaks nimetatakse programmi, mis toob Singapuri rahvusvahelisi ülikoole. Inglaste koostatud raporti Vision 2020 järgi moodustab Aasia 2025. aastaks 70 protsenti globaalsest rahvusvahelise kõrghariduse nõudlusest. Asudes multikultuurse, Ida ja Lääne mõtlemist ühendava saarena keset seda kasvavat tudengiturgu, on Singapuril plaanis saada piirkonna hariduskeskuseks. Ega neil teist võimalust olegi, arvestades riigi elukallidust, kasvavat riikidevahelist konkurentsi ja jätkuvaid arenguambitsioone.

Lisaks oma kolmele tugevale ülikoolile (millest kaks on maailma esisajas) on nad riiki meelitanud 16 rahvusvahelise ülikooli Aasia linnakud. Nende seas on prantslaste tuntud ärikool INSEAD ja ameeriklaste Duke’i ülikooli meditsiinikool. Täna õpib Singapuris välismaistes ülikoolides üle 100 000 välistudengi, seejuures on olulisel kohal nii ühised õppeprogrammid kohalike ülikoolidega kui ka vahetusmoodulid ülikooli koduriigiga.

Singapuri viimaseks suuremaks haridusalgatuseks on neljanda riigiülikooli loomine – Singapore University of Technology and Design. DNA poolest interdistsiplinaarne ülikool loodi koos Massachusetts Institute of Technology’ga (MIT). Uue ülikooli loomise tingis suurel määral olemasolevate ülikoolide paindumatus vajalike muutuste tegemiseks.

Kõigi nende ülikoolide ja Singapuris asuvate ettevõtete teadlastega mehitamiseks töötab aastaid tõhusalt A*STAR’i nimeline agentuur. Selle kaudu on ka mitmed Eestimaa kuldpead Kagu-Aasia metropoli arendamas.

Sedasi on anno 2013 Singapur kujunenud üheks neljast Aasia tiigrist – lisaks Lõuna-Koreale, Taiwanile ja Hong Kongile. Lisaks on Singapur aktiivne piirkonna arengu eestkõneleja ja üks viiest Kagu-Aasia riikide ühenduse ASEAN asutajaliikmest. Singapur on ainus riik Aasias, mille riigireiting on ka maailma kriisiaastate järel AAA ja seda nii Moody’selt, Standard & Poor’silt kui ka Fitch’ilt.

Kui tõmmata paralleele Eesti ja Singapuri vahele, siis mõlemad on olnud sunnitud tõestama, et nad saavad ise hakkama. Singapurlased seda ise ei afišeeri, kuid kuni kolmandik riigieelarvest ja kuni kuus protsenti sisemajanduse kogutoodangust (aastate lõikes varieerub) läheb sõjaväele. Olles Iisraelilt palju šnitti võtnud, on nad nii sõjalise võimekuse poolest kui ka partnerlussuhete poolest USAga suurel määral Iisraeli analoog Kagu-Aasias.

Lõpetuseks – vähesed ehk teavad, et Hiina 1978. aasta murranguline otsus lõpetada viie sajandi pikkune majanduslik isolatsioon, oli osaliselt mõjutatud Deng Xiaoping’i visiidist Singapuri. Tema unistus “istutada tuhat Singapuri Hiinasse” viis arvukalt Hiina delegatsioone saareriiki külastama.

Ka eestlased on viimase viisaastaku jooksul Singapuri päris ohtrasti külastanud – lisaks poliitikutele on seal käinud ka ettevõtjaid, ametnikke ja haridusjuhte. Loodetavasti innustab kokteil isiklikest kogemusest, sellest kirjatükist ja Eesti väljakutsetest “uuelt sugulusrahvalt” arengupoliitikas mõndagi õppima. Kasvõi peensusteni läbimõeldud linnaplaneerimist, haridussektori maailmatasemele viimist või majandussektorite terviklikku arendamist. Kuid mis kõige olulisem – kõrgete eesmärkide seadmist.