Kalvi Almosen: Kes tagab avaliku korra?
Kui avalikus ruumis pannakse toime õigusrikkumine, mis häirib paljude inimeste turvalisust, hakkame küsima küsimusi ja otsima põhjuseid. Kuidas selline asi sai juhtuda? Samuti on meie kultuuri oluliseks osaks süüdlase otsimine ja karistamise nõudmine. Tulenevalt politsei- ja piirivalveseadusest (PPVS) on politsei ülesandeks avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja avaliku korra rikkumise kõrvaldamine. Seega on politseil oluline roll avalikus ruumis turvalisuse loomisel. Eesti politsei on võtnud enda eesmärgiks olla kogukonnakeskne ja pakkuda koostöös kogukonnaga turvalisust. Üheks võimalikuks lähenemiseks sellele on probleemile orienteeritud politseitöö.
Probleemi kirjeldamisel saab ühe meetodina kasutada probleemi analüüsimise kolmnurka. Selle kohaselt leiab rikkumine aset siis, kui samal ajal ja samas kohas kohtuvad kurjategija ning kuriteoobjekt (kannatanu). Püüan kirjeldatud meetodi valguses analüüsida jaanipäeval Pärnu maakonnas toimunud vahejuhtumit.
Jaanilaupäeval kogunes looduskaunis kohas asuvale telkimisalale väga palju inimesi. Kohalviibinute hinnangul võis inimesi olla 500-700 ja seda 12 hektari suurusel mereäärsel metsaalal, kus on kehtestatud käitumisreeglistik. Sõidukite sissesõit on tasuline ja kohalik omavalitsus on eraettevõtjale andnud telkimisalal alkoholi müümiseks loa, mis on ajaliselt piiratud (1.06-31.08; kell 08.00-01.00). Samas puudub telkimisalal valgustus ja turvalisuse tagamiseks turvafirmat kaasatud ei ole.
Konkreetsel ööl muutus pühademeeleolu ja alkoholi koosmõjul agressiivseks grupp noorukeid. Telkimisalal toimus erinevatel ajahetkedel mitu erinevat kaklust ja sündmuse lahendamiseks kutsuti kohale politsei. Politseipatrull reageeris sündmustele ning tuvastas võimalikud õigusrikkujad. Inimesed keda oli alust kahtlustada kuritegude toimepanemises peeti kinni ja toimetati politseiasutusse. Kakluses osalenud said kehavigastusi ning paljude inimeste rahu ja turvatunne sai kannatada. Küsimuse all on politsei kui organisatsiooni usaldusväärsus, käitumise adekvaatsus ja asjakohasus.
Kes on süüdi ja milline on karistus?
Alustades tagantpoolt, siis kes on süüdi ja milline on saabuv karistus? Sündmuse täpsemate asjaolude välja selgitamiseks on alustatud menetlus ja selle käigus tuvastatakse ning fikseeritakse kõik võimalikud asjaolud. Õigusrikkumisi toime pannud inimeste süü tuvastatakse kohtumenetluse käigus ja otsustatakse võimaliku karistuse suurus. Aga see on tagajärg ja tekkinud vigastusi see ei paranda.
Veel samm ajas tagasi. Politsei reageeris informatsioonile, et telkimisalal viibijate vahel toimub kaklus. Politseile laekus kaheksa telefonikõnet, millest oli võimalik aru saada, et telkimisalal on lärmakas ja tüli noriv seltskond. Probleemina saab välja tuua, et informatsioon oli puudulik, ala oli suur, väljas oli pime. Osa teatajatest ei olnud oma seisundist tulenevalt võimelised sündmusest ülevaadet andma.
Reageerinud politseipatrull ei tuvastanud esmase järelevalve käigus ohuolukordi ja avaliku korra rikkumisi. Kasutades erinevaid taktikaid õnnestus välja selgitada võimalike õigusrikkujate ring. Tegemist oli joobeseisundis noorukite seltskonnaga, kes oma sõnul veetsid normaalselt vaba aega. Oma seisundist tulenevalt oli käitumisstiil üleolev ja lärmakas. Igapäevaselt sellises seisundis olevate isikute käitumisega mitte kokkupuutuva inimese jaoks oli olukord kindlasti häiriv. Asjaolude selgumisel peeti mõned inimesed ka kinni.
Kinnipidamisel ja olukorra rahustamisel ei rakendanud politsei vahetut sundi ehk erivahendit või relva. Rõhutan siinkohal, et sunni rakendamine saab olla suunatud vahetu ohu tõrjumiseks. Politseinikele usaldatud sunni rakendamise õigust ei saa kasutada varasemalt toimepandud õigusrikkumise eest kättemaksmiseks. Olukorra muutis keerukaks emotsionaalsete ja häiritud inimeste sekkumine olukorra lahendamisse.
Kindlasti tuleb politsei tegevusele anda hinnang ja selgitada vastuvõetud otsuste tagamaid. Hinnangut tuleb anda ja arvestada sündmustes osalenute poolt vahetult tajutud info valguses, mitte aga tagantjärele saadud teadmiste alusel. Aga ka need tegevused on seotud tagajärgedega ja ei võimalda ebameeldivaid kogemusi ennetada.
Milles on probleem?
Nüüd probleemi ja seda mõjutavate tingimuste juurde. Probleemina saab käsitleda purjus noorukite tekitatud vigastusi telkimisalal viibinud inimestele ning nende rahu rikkumist.
Probleemi kolmnurga osadena saab eristada:
• koht – telkimisala,
• ohver – telkimisalal viibivad inimesed,
• rikkujad – ebakained agressiivselt meelestatud noorukid.
Koht
Telkimisala on varem mainitult looduskaunis kohas ja kindlasti koguneb sinna ka lähitulevikus palju külastajaid. Kuidas muuta kohta seal viibijate jaoks turvalisemaks? Positiivsena saab märkida tänaseid korralduselemente - territoorium on piiratud, sõidukite liikumine territooriumil on reguleeritud, korraldatud on prügi koristamine ja hädapärane tualetiteenus. Kõik need elemendid mõjutavad meie turvatunnet.
Millised on turvalisuse seisukohast probleemid? Territooriumi mõõtmeid ja võimalusi arvestades ei ole reguleeritud inimeste arv, keda telkimisala on võimeline vastu võtma. Ülerahvastatus on üheks konfliktide tekkimise eelduseks ning esimeseks probleemiks. Lahendusena võiks lisaks sõidukite alal liikumise korraldamisele hakata korraldama ka inimeste ja telkide paiknemist.
Teiseks on telkimisalal „tagatud“ võimalike õigusrikkujate anonüümsus, ala on valgustamata ja telkimisala kliente ei ole võimalik eristada. Võimaliku lahendusena saaks telkimisalal inimesi registreerida või kasutada käepaelu. See annaks külastajatele signaali sisekorraeeskirjadest ja seoks nad lepinguga. Siinkohal on sobiv tuua analoogia kontserdipileti ostmisega - olles lunastanud pileti, aktsepteerin ma ürituse korraldaja reegleid. Telkimisala sisekorraeeskirjad peavad looma eelduse külastajate turvalisuse tagamiseks.
Kolmandaks on telkimine ja parkimine territooriumil kaootiline. Ohuolukordades puudub abi osutajatel võimalus sündmuskohta pääseda. Neljandaks on enamik probleeme seotud alkoholijoobes inimestega, kes ei suuda oma tegevusi juhtida ja mõista tegude tagajärgi. Telkimisalal on külastajatele loodud mulje, et tegemist on piiratud alaga, kus müüakse alkoholi, mis annab signaali, et alkoholi tarbimine on lubatud. See ei ole loodetavasti sõnum, mida kohalik omavalitsus, eraettevõtja ja telkimisala opereerija soovivad anda. Alkoholi tarvitamise piiramine territooriumil peaks olema üheks esmaseks eesmärgiks eeskirjade täiendamisel.
Kokkuvõttes võib öelda, et on võimalik kokku leppida reeglites, mis aitavad ennetada korrarikkumisi ja tõsta kogukonna turvatunnet. Kindlasti tuleb läbi mõelda, kuidas tagada reeglitest kinnipidamine. Tänastel turvafirmadel on pikaajalised kogemused ja oskused, mistõttu nende teenuse kasutamine võib luua eelduse korra tagamiseks.
Ohver
Ohvritena saab antud juhtumi puhul käsitleda nii kehavigastusi saanud inimesi, kui ka teisi piirkonnas viibinuid. Üksikisiku turvalisust saab põhiliselt suurendada teadlikkust tõstes - selleks, et vältida ohte ning kinni pidada reeglitest, tuleb neist teadlik olla. Konkreetse piirkonna ohtudest saab teavitada territooriumi valdaja, tehes koostööd valdkondade spetsialistidega (tuleohutus, veeohutus, esmaabi, isiklik turvalisus, oma vara kaitse jne). See annab võimaluse inimesel valida, kus ja millistel tingimustel ta puhkab.
Kindlasti peaks iga inimene läbi mõtlema, kuidas ta saab abi kutsuda ja kellele loota. Olles valinud endale koha, kus viibida, tuleb hinnata, kas sealt on võimalik soovi korral lahkuda. Enda kogemustele tuginedes võin öelda, et üle käte käinud sünnipäevalt lahkun ma tavaliselt kohe, kui selleks tunne tekib. Pimedalt taraga piiratud telkimisalalt, kinni pargituna ei ole see üldsegi lihtne.
Rikkuja
Kehtiv õigus käsitleb avaliku korra eest vastutajana inimest, kes on oma käitumisega ohu tekitanud või rikub korda. Ohtu tõrjuma ja korrarikkumise lõpetama peab seega avaliku korra eest vastutav inimene, mitte politsei. Lihtsamalt öeldes on avaliku korra eest vastutav igaüks, kes on avalikus ruumis, ka see inimene, kes korda rikub. Antud näite puhul on rikkuja üks kogukonna liikmetest ja tema käitumine vägivallaga seotud õigusrikkumise toimepanemisel on kantud tema meeleseisundist (joove, varasem taust) ja seltskonnast, kuhu ta on sattunud.
Emotsionaalsete vägivallategude puhul tuleb võimaliku rikkuja peatamiseks sekkuda väga varajases staadiumis ja sekkuda saavad rikkuja vahetus läheduses olevad inimesed. Politseil on võimalik kasutada erinevaid lähenemisi alates korrarikkujaga vestlemisest kuni arestikambrisse viimiseni. Puhkealal toiminu valguses saab öelda, et meetmed on lühiajaliselt väga efektiivsed, kuid üksikute rikkujate mõjutamiseks tuleb riivata paljude õiguskuulekate ja puhkavate inimeste õigusi. Kas see on proportsionaalne? Ilmselt ei ole.
Koondades eelpool mainitut, võib tõdeda, et ühest ja lihtsat lahendust ei ole. Avaliku korra ja rahu tagamine on meist igaühe kohustus. Avalikku korda ei saa tagada riik kellegi teise eest. Turvalisust peame me ise looma.
Konfliktid tekivad ikkagi inimeste vahel, kes ei suuda mingis küsimuses kokkuleppele jõuda. Ohvriks või konflikti võib sattuda ka juhul, kui ma midagi ei tee – piisab valel ajal vales kohas olemisest. Väide, et parim kaitse on rünnak, kakluse vältimiseks ei sobi ja pigem on oluline ohuolukordi märgata ja adekvaatselt reageerida. Igapäevaselt oskame märgata sündmuste põhjust, seost ja tagajärge. Seda iseloomustab vanasõna, kus suitsu, seal tuld.
Võtmetähtsusega on keskkonda iseloomustav esmamulje: kas koht, kuhu ma olen sattunud, on minule meele järgi ja tingimused vastuvõetavad? Oma õiguse tagaajamine ei ole tihti turvalisuse aspektist mõistlik. Mul võib olla õigus viibida metsas, aga kui õhkkond ei ole mulle sobiv, tuleb mul leida sobivam paik. Siinkohal tuleb telkimisala puhul mängu omaniku ja kohaliku omavalitsuse roll, sest avalikku ruumi ei tohi tekkida looduskauneid kohti, kuhu inimesed ei saa ja ei soovi minna. Siin peavad kokkulepitavad reeglid ja üldsuse huvi olema tasakaalus. Territooriumil peab olema mõistlik arv külastajaid, kelle paiknemine ja olemine on korraldatud. Kui see eeldab rahalisi kulutusi, tuleb see omaniku ja külastajate vahel kokku leppida. Võimalikuks lahenduseks on sobiva tasu kehtestamine. Kui enamus kohalviibijatest soovib piiratud territooriumil rahulikult päikeseloojangut nautida, ei saa samal territooriumil üle südaöö alkoholi müüa ning luua muljet, et see on tavakäitumise osa.
Märgilise tähendusega on koostöö ja kokkulepetest kinnipidamine. Üksikud isikud ja institutsioonid eraldi võetuna ei saa efektiivselt turvalisust pakkuda. Samuti ei ole võimalik kedagi vastu tahtmist koostööle sundida. Kui eesmärgiks on olukord, kus kõik on võitjad, peavad kõik olema valmis millestki loobuma, olgu see raha, mugavus, privaatsus, võimalus vabalt liikuda või ennast teostada.
Turvalisus ei ole kink, mida riik väljavalitutele jagab, vaid tunne, mille loomisse peame me kõik ise panustama. Koostöös loome turvalisust!
