JUHTKIRI: Pekstava päästmine peksja käest on pekstava enda asi

Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo juhi Kalvi Almoseni analüüs Pärnumaal Lemme rannas toimunud kakluse kohta paneb kulme kergitama. Esiti soovitab Almosen organiseerida puhkealal autode ning telkide paiknemist ning kasutada külastajate ja niisama kiibitsejate eristamiseks käepaelu. Arvamusloo lõpus veeretab ta aga vastutuse korra ja turvalisuse tagamise eest hoopis tavakodanike õlgadele.

Almosen väidab seadusele tuginedes, et avaliku korra eest vastutab inimene, kes rikub korda või on tekitanud ohu ning et seadus kohustab sellist käitumist lõpetama. Aga mis saab siis, kui joobes jõmm tahab korrarikkumist jätkata? Politseinik soovitab ise hakkama saada, sest turvalisust tuleb ikkagi ise luua ja korda ei saa riik tagada kellegi teise eest.

Veelgi enam – enne heinamaal pillerkaaritamist tuleb välja mõelda, kuidas abi kutsuda, kuid üldiselt oleks parem pöörduda turvafirma poole. Kindlasti tuleb juba enne peo algust välja mõelda, kuidas asjade jamaks kiskumisel võimalikult kiiresti sääred teha.

Kuigi politseiniku soovitus vältida kaklust tülinorijate juurest lahkudes on esihammaste tervise seisukohast loogiline, on mõneti hirmutav see, et inimene, kes töötab organisatsioonis, mis peaks aitama õiglust jalule seada ning tekitama turvatunnet, soovitab ise hakkama saada või põgeneda.

Kuigi säärane ausus on harvaesinev ning sestap ka tervitatav nähtus, annab juhtival kohal töötava politseiniku mõttemaailm taaskord aimu sellest, et oma alluvate tööd korraldatakse tellija (loe: riigi) materjalist (loe: rahast) oma parima äranägemise järgi, kuid õhukese riigi taotlus raha jaotamisel on kohati andnud tulemuseks selle, et uppuja või pekstava saatus on ennekõike tema enda kätes.