Lugejate kõvemad spikerdamisnipid läbi aegade

Eelmisel nädalal küsisime Delfi nooremate lugejate käest, kuidas nemad spikerdavad ning vanemate käest, kuidas nemad omal ajal õpetajaid haneks tõmbasid.

"Ainuke tund, kus ma spikerdada üldse viitsisin, oli vene keel, kuna ei osanud seda siis, ega oska siiamaani. Tihti tuli kodus ette valmistada mingi tekst ja tunnis see siis paberile hindele kirjutada. Paberi, mille peale me seda kirjutasime, palus õpetaja alati ise võtta, kas siis vihikust või kuskilt mujalt. Kas kodus ema abiga või kellegi klassiõe abiga teksti eelnevalt valmis kirjutades panin kirjutatava paberi alla veel ühe vihikulehe ja kirjutades pressisin erilise innuga, nii et alumisele paberile jäid kindla nurga alt vaadatest jäljed sisse. Järgmine päev koolis hindele teksti kirjutades võtsin pealtnäha valge paberi, kus tegelikult kogu tekst peal ja kirjutasin jälgede järgi.

Teine moodus oli lihtsalt pinginaabriga tödö ära vahetada, kui õpetaja ei vaadanud ning siis pinginaaber lahendas minu töö võimalikult sarnase käekirjaga ära!" räägib üks lugeja.

"Spikerdamine põhikoolis ja keskkoolis olid ikka igapäevased asjad. Testid olid ikka kahte ritta jaotatud: A ja B rida. Kui õpetaja selja keeras, vahetati kähku pinginaabriga üheks reaks. Ja kui juba kirjutamiseks läks, siis taskud olid imepisikese kirjaga trükitud pabereid täis. Kui joppas, sai lausa kellegagi töö ära vahetada, et siis käekirja matkides oma teadmised sõbra tööle kirja panna," kasutas teine sarnast nippi.

"Siis olid ju eksamipileti punktid teada. Ettevalmistuseks anti A4 paberilehed. Kirjutasime vastavad punktid A4 paberitele. Eksami ajal piisas õige lehe väljavõtmisest ja siis kulus ettevalmistusaeg tõepoolest vastamise ette valmistamisele (esinemise mõttes). Tavaliselt jätsin ise ka mõne silmatorkava fakti või arvu välja ütlemata, mispeale võis kindel olla, et just see tuleb lisaküsimusena. Enamasti töötas. Nii lihtne see oligi," arvab kolmas.

Tänapäevasemad trikid

"Väga hea vahend on diktofoniga MP3-mängija. Loed jutu peale, klapid pähe ja mängija paned põue. Läheb vaja ka pikki juukseid, et varjata kõrvaklappe ja juhtmeid. Ei ole seda kasutades veel kordagi vahele jäänud," teatab üks uuema aja spikerdaja.

"Paar aastat tagasi kutsekas reaalainetes tegin 90% kontrolltöödest spikriga. Asja tegi eriti lihtsaks see, et klassis oli alati keegi, kes tegi arvutisse konspekti. Mingit spikri koostamist ei olnud vaja. Tuli ainult vajalik peatükk välja selekteerida, kiri ja reavahed väikseks muuta. Mõisted tumedaks ja raamatukokku printima. Printisime julgelt üle 20 spikri, et ikka kõigile soovijaile jätkuks," tunnistab teine 21. sajandi pettur.

"Nooruspõlvest on meeles, et vend tegi tikutopsi sisse sipikreid. Kirjutas pika kirja, hästi pisikeste tähtedega. Siis tõmbas spikri sobival hetkel topsist välja nagu vedru. Oi, need olid ikka pikad spikrid - kuskil pea meetrised!" mäletab üks lugeja.

"Panin õpetaja uskuma, et teen lihtsalt nalja. Niimoodi spikerdasin iga kord vahele jäädes kõik 30 küsimust," tutvustab üks spikerdaja omapärast taktikat.

"Kõige kindlam koht spikerdamiseks oli laud, mis asus õpetaja laua vastas. Otse õpsi nina all polnud probleemi vahelejäämisega," teab teine rääkida.

Kuid üleskutsele vastas ka üks õpetaja...

"Kuna omal ajal sai ka ikka spikerdatud, siis oma õpilastega olen ikka valvas olnud. Sai neile isegi ükskord paras tüng tehtud, kui aru sain, et nad tööde ülesannete lehti paralleelile jagavad. Kusjuures olin kordamistunnis analoogsed ülesanded läbi lahendanud, ainult lause sõnastust ja numbreid pisut muutnud. Paralleelklassis olid igatahes tüübid, kes lasid endale vastustega töö valmis kirjutada ja siis kontrolltöö ajal väitsid, et kirjutavad enda tööd lihtsalt ümber, sest midagi läks sassi. Aga ma muutsin teisel klassil numbrid ära. Nad isegi ei märganud seda, rääkimata sellest, et nad oleksid osanud muudetud numbrid lihtsalt asendada ja ise pisut arvutada. Ma ei pidanud muretsema spikerdamise pärast ja sain kõigile petturitele ühed kirjutada. Endal oli mul väga naljakas," teatab riukalik pedagoog.