Avalik kiri Jaan Männikule
Kõigepealt tahaksin teid siiralt tänada selle eest, et valutate südant Eesti tuleviku pärast. Teie eas mees võiks ju julgelt tsirkusest välja päikese kätte astuda ja muretut vanaduspõlve nautida.
Et te selle asemel valisite tunduvalt okkalisema tee, näitab teie riigimehelikku olemust.
Usutluses te kurdate, et Eesti poliitikas puuduvad programmilised parteid ja erakonna populaarsus ning liikmeskond sõltub suuresti liidri karismaatilisusest. Ning et teie olete valmis seda muutma.
Ma saan aru, et see on üks eestlaste närustest iseloomuomadustest ehk nagu meie suur idanaaber ütleb "Hotsu bit pervõi paren v derevnje" ja kui seda ei saa, siis ma teiega ei mängi.
Ma ei tea, kui palju härra Männik jagab vene kõnekäändudest, aga seesugune jonnakus tundub mulle uue partei loomise idee taga olevat. Eestis on juba nii palju parteisid, MTÜ-sid, vaba- ja muid kodanike ühendusi, et kardan, et asjalikke tegelasi suurt enam igale poole ei jagu. Alati leidub loomulikult ülejooksikuid, kuid nendega taas on selline lugu, et neist jääb, kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi, natukene s....ne maik.
Teisalt on rahvas liialt väsinud poliitilistest muinasjutuvestjatest. Et nagu muinasjuttudes ikka, heade kuningate juhtimisel läheb elu aina paremaks, aga tegelikkuses...
Uskuge, härra Männik, ma olen suuteline kirjutama programmi, mis terve Eesti ahhetama ja Euroopa aplodeerima paneb, aga rahvas ootab siiski tegusid, mitte valimiseelset sõnadevahtu. Teietaolise asjaliku mehe poliitiline tõus mõne juba eksisteeriva erakonna ridades oleks ju hoopis veenvam, kui te tõestaksite ennast teiste pürgijate hulgas tegudega, aga mitte hämara programmiga. Programmiga, mida hetkel veel isegi ei ole.
Eesti niinimetatud eliit on küll hästi selgeks õppinud nipid, kuidas praeguses hukatuslikus maailmamajanduse püramiidskeemis skeemitada just nii, nagu selle maailma vägevad käsevad. See aga ei ole see tee, mis meie lastele õnne õuele toob.
Et kohalikus poliitikas midagi muuta, tuleb kirurgiliselt sekkuda. Kosmeetika enam ei aita!
