Jüri Toomepuu: Eesti – Putini Trooja hobune NATOs ja Schengeni tsoonis?
(1)
Tunnustatud Läänemere regiooni julgeoleku strateegia analüütik Warren K. Christolon selgitas meile juba aastal 1995, kui ta Eestit külastas, mis vahe on NATO teoreetilisel ja praktilisel kaitsekilbil. Ta kinnitas, et praktiliselt kaitseb NATO vaid neid, kes end ise kaitsevad.
Aastal 2011 tegi põhjaliku analüüsi Eesti riigikaitsetusest Rootsi kaitseuuringute agentuur. Autorid leidsid, et kuigi meil pole puudust kindralitest ja kolonelidest, napib lahinguvalmis sõdureid. Rünnaku tõrjumiseks on meil ainult üks jalaväebrigaad, seegi mitte lahinguvalmis. Nad leidsid ka, et meie NATO Euroopa liitlastel puudub logistiline võimekus Läänemere piirkonnas suurejooneliste operatsioonide korraldamiseks. Analüüs järeldas, et Balti riigid ei suuda Venemaa sõjalisele rünnakule või sõjalisele survele pikalt vastu panna ja pole ka mõtet loota, et NATO aitab.
Putini Trooja hobune. Miks vähendab siis NATO liikmeks olek rünnaku ohtu üle idapiiri? Peamiselt seepärast, et Putini rahvuskaaslaste Eesti kodakondsusega käsilased annavad talle suurepärase juurdepääsu NATO plaanidele ja saladustele. Samuti annavad Putini Eesti kodakondsusega rahvuskaaslased ehk Eestis elamisloa ostnud talle suurepärase võimaluse Schengeni tsoonis märkamatult tegutseda.
Arvan, et ainult äärmiselt naiivsed võivad uskuda, et Putini Trooja hobust NATOs kammitses oluliselt see kui NATO luure andmetel ja nõudmisel vahistati kauaaegne Eesti ja NATO saladuste talituse juhata Herman Simm, KaPo sisekontrolli kommissar Indrek Põder ja KaPo ametnik/Vene luure agent Aleksei Dressen. Endine KaPo ülem Raivo Aeg jagab mu arvamust oma Päevalehes (17/06/2013) avaldatud artiklis „Tõenäoliselt on Simme meie seas küll ja küll.“
Trooja hobuse kabjad paigutati juba siis kindlalt Eesti pinnale kui esimene Laari valitsus eiras Genfi konventsiooni ja põlistas Eesti alalisteks elanikeks ja tulevasteks kodanikeks pool miljonit Stalini ja ta järglaste poolt Eestit koloniseerima saadetud venelast, koos nende arvukate järglastega. See oli kahtlemata Eesti ajaloo kõikide aegade kõige suurem viga.
Hobuse panid rõõmust lausa hirnuma venekeelsed, Lennart „Nikolajev“ Mere poolt seadusevastaselt sõlmitud, kuid hiljem siiski eesti keelde tõlgitud ja Riigikogu poolt ratifitseeritud nn „juuli lepped“. Need tugevdasid Eestis asuvat venelaste viiendat kolonni veel kahe tuhande Putini nõukogude-aegse julgeoleku kolleegi ja kahekümnetuhande punaarmeelasega ˗ koos perekondadega sajatuhande eriti Eesti-vaenuliku venelasega.
Pole kahtlust, et Putin, kes on kinnitanud oma veendumust, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli kahekümnenda sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof, töötab sihikindlalt Eesti ja teiste Stalini poolt ikestatud rahvaste taasinkorporeerimiseks „vene vennasrahva õnnelikku perre“.
Aeg töötab Putini kasuks. Milleks peaks aga Putin rivistama oma nigelat sõjaväge rünnakuks üle idapiiri kui tal on võimalik teostada NATO õõnestamist ja Eesti anastamist Eestisiseste kaastöölistega? Pealegi tooks otserünnak kaasa ajutisi rahvusvahelisi ebameeldivusi ja kuigi vene väed suudaks Eesti taasokupeerida, võib arvata, et paljud rahvuslikult meelestatud kaitseliitlased eiraksid käske allaandmisaltidelt riigijuhtidelt ja templirüütlitest „kindralitelt“ ja osutaks omaalgatuslikku vastupanu, nagu sätestab Põhiseaduse 54. paragrahv. Küllap teab Putingi, et varasemates lahingutes Eesti vabadusvõitlejate või „fashistide“ vastu, nagu venelased meid nimetavad, on venelaste kaotused olnud eestlaste kaotustest rohkem kui kümme korda suuremad.
Selliseid sekeldusi pole Putinil vaja. Tee riigivõimu juurde on ta Ühtse Venemaa partei liitlasel ja sagedasel külalisel Edgar Burešin Savisaarel sillutatud Putini ja Savisaare rahvuskaaslastele Eesti kodakondsuse andmisega. Savisaare endine ustav parteikaaslane, nüüd sotside ja Vene Eesti Erakonna ühise partei juht Sven Mikser, panustab samuti venelastega võimule tõusmisele. Kui ta kaasesimees Stansilav Tšerepanov kinnitas oma rahvuskaaslastele, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu ja ainuõiged on ainult sellekohased Vene Föderatsiooni seisukohad, pidi Mikser eesti soost liikmete rahustamiseks väitma, et Eesti oli siiski okupeeritud. Asi lahendati lihtsalt. Venekeelses Delfis deklareeris Tšerepanov, et okupatsiooniküsimuses lähtub kõik perekonnast ja ajaloolisest mälust aga ei tohi rääkida muust kui sellest, et Punaarmee vabastas Euroopa fašismist. Eestlastele aga deklareeris ta, et see on usu küsimus ja kuna pole viisakas usu üle vaielda tuleb sellele teemale kuulutada moratoorium. Aeg töötab kahtlemata Putini ja ta liitlase kasuks.
Eesti venestamine. Meie statistikaamet väidab, et eestlaste osakaal elanikkonas on tõusnud, aga jätab mainimata, et nende arvud seda ei tõesta, sest iga elanik võib endale rahvastikuregistris mistahes rahvuse määritleda. Fakt on see, et valimisõiguslike arv kasvas 1992. aasta riigikogu valimistest viimaste valimisteni umbes 40 protsenti, ajal mil eestlasi kuskilt juurde ei tulnud. See näitab, et suur osa Eestisse alalisteks elanikeks põlistatud venelastest on juba saanud Eesti kodakondsuse. Nende sugulaste sisseränne kogub hoogu. Kui valimisõiguslike juurdekasv ületab 50 protsenti võib arvata, et eestlased on jäänud Eestis vähemusrahvuseks ja Putin võib Eesti taasanastada täiesti demokraatlikul viisil.
Parem näitaja kui statiskaameti rahvuse koosseisu õhuandmed on vastsündinute, eriti tütarlaste, nimed, mis näitavad, et meil on juba paljude aastate jooksul sündinud palju rohkem venelasi kui eestlasi. Hea näitaja on ka fakt, et Eesti vanglates kinnipeetavad on suurelt enamuselt etnilised venelased.
Aitab ka rahast. Putin on hoobelnud, et ta võib Eesti lihtsalt ära osta. Ega see pelgalt hooplemine polegi. Ta lähedased kontrollivad mitmeid Eestis tegutsevaid suurfirmasid nagu näiteks Transgroup Invest, millede ühine aastakäive ülatab miljardeid eurosid, See avaldab tugevat mõju rahaga kergesti mõjutatavatele võimukandjatele. Ajakirjanduse tähelepanu on pälvinud peamiselt rahasüstid Savisaarele, aga teadjad inimesed räägivad ka, et “äraostmatud” müüsid endid päris hea hinna eest vene ärikatele valimiste rahastamiseks ja Partsi peaministriks upitamiseks.
Võimukandjate elamislubade kõrvaläri, et võimaldada sajaviiekümnele Putini alamale Schengeni tsoonis tegutseda läks nihu, aga näib, et tähtsamad tehingud, nagu Eesti valitsuse totaalne kapitulatsioon piirileppe sõlmimisel laabuvad plaanikohaselt. Kuigi valimised on tulemas ja 87 protsenti helistajatest ETV Foorumi saatesse, kus Mart Helmele anti võimalus sellel teemal kolme võimukandjaga vaielda, leidsid, et piirilepe pole Eestile kasulik, on Eesti valitsus siiski nõus kõik Stalini vallutused ja piirimuudatused heaks kiitma, ilma midagi – mitte kõige vähematki – vastu küsimata. Meie poliitbroileritest ministreid ei saa küll nutikuses süüdistada, aga see käib suure kaarega üle mõistuse. Tõenäoline on, et lepingu sobitajad ja nende parteid ikka mõned kilekotitäied vaevatasuks said. Seda kartust neil ilmselt ei ole, et Eestist võiks veel kunagi saada õigusriik ja nad võetakse vastutusele riigi reetmise eest.
Putini jaoks lähevad asjad õiges suunas. Kui midagi ei muutu täituvad ta unistused Vene impeeriumi taastamiseks vähemalt Eesti osas.
Kas on veel rohtu mis avitab? Lootust annab eestlaste rõhuva enamuse tahe jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal ja paljude kaitseliitlaste kindel tahe selle nimel vapralt võidelda.
Moratoorium kodakondsuse andmisele! Ainuke lootus eestlastel oma kodumaa peremeesteks jääda on peatada venelastele Eesti kodakondsuse jagamine enne kui Eesti kodanike enamus koosneb venelastest. Eesti kodakondsus peab olema meile püha. Seda ei tohi loovutada kellelegi, kelle eesmärgiks on Stalini röövlivägede röövsaagi alles hoidmine. Seda ei tohi pakkuda kellelegi, kelle lojaalsuses Eesti Vabariigile võib kahelda.
Kuna on põhjust arvata, et paljudele venelastele on antud sünnijärgne kodakondsus võltsitud sünnitunnistuste alusel – seda võimalust on isegi pakutud ajalehe kuulutuste kaudu – peaks samaaegselt läbi vaatama ja tühistama kõik sellised tehingud. Oleks ka kasulik vabastada vanglatest kõik venelased kes on nõus oma suurele kodumaale minema, kui nad katkestavad kõik oma seosed Eestiga, tingimusel, et nad enam kunagi Eestisse ei naase.
Venemaast sõltumatuks. Peame lõpetama igasuguse sõltuvuse Venemaast, olgu see siis elekter, kaubandus või midagi muud. Vene valitsejad on korduvalt ja veenvalt tõendanud, et nad kasutavad oma naabrite sõltuvust ainult veelgi suurema sõltuvuse loomiseks, et sobival momendil ultimaatumeid esitada. Eesti Vabariigi säilimise huvides on kasulik teha Eesti-Vene piir, või õigemini kontrolljoon, nii raskelt läbitavaks kui võimalik.
Võim rahvale! Oluline on piirata viimaste aastate jooksul massiliseks muutunud eestlaste põgenemist oma kodumaalt. See on võimalik ainult siis kui eestlastel tekib lootus, et praegune olukord Eestis oluliselt paraneb, mis on võimalik kui rahva usalduse minetanud valitsus ja riigikogu on minetanud ka võimu ja riigitüüri juurde pääseb aus ja teovõimeline valitsus -- eestlaste huvisid soosiv valitsus.
Ma usun, et kui tekib uus erakond mis koosneb ausatest inimest, kelle kõik kandidaadid on nõus loobuma Riigikogu istmest enam hääli saanud kandidaatide kasuks, kelle eesmärk on kehtestada demokraatlik valimisseadus, lõpetada võimukandjate üüratud palgatõusud ja hüvitised, anda põhiseaduse muudatusega rahvale õigus omale ise president valida ja teha kõik muu, et rahvas tõeliselt oleks Eestis kõrgeim võim ja mis tõeliselt tagaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, siis on võimalik sellisel erakonnal valimised võita. Siis on ka lootust lõpetada Eestis vohav sotsiaalne ebaõiglus ja korruptsioon, siis on lootust, et Eestist lahkunud pöörduvad tagasi oma kodumaale.
Vabadus on kallis aga mitte prii. Ronald Reagan, keda võime tänada selle eest, et tema võidukas külma sõja strateegia saavutas Putini kahekümnenda sajandi kõige suurema geopoliitilise katastroofi ja seega ka Eesti taasiseseivumise, väitis: “Vabadus ei ole kunagi rohkem kui üks põlvkond eemal hävingust. Oma verega ei kandnud me seda edasi oma lastele. Selle eest me peame võitlema, seda peame kaitsma, selle peame andma edasi oma lastele – et nad teeksid sama.”
Võitleme!
