Lugeja: häid spetsialiste ei ole kunagi liiga palju
Hiljutine sõnavahetus TÜ õigusteaduskonna dekaani ja TLÜ akadeemilise prorektori vahel tõstatas taaskord üles teema, mille keskmes on juurat õppivate ning õigusharidust omavate inimeste (ehk liigne) rohkus. Samas näitas Tartu Ülikooli kandideerinute eelistuste jaotus taaskord, et õigusteadus on gümnaasiumilõpetajate hulgas äärmiselt populaarne. Ja miks ei peakski?
Tõsi on, et kõigist lõpetanutest ei saa juriste ja advokaate, kuid ühtlasi on tõene fakt, et õigusalane haridus kulub vähemal või suuremal määral ära igaühele. Isiklikult olen lõpetanud TÜ õigusteaduskonna ning olen oma haridusega rahul. Võimalus seminarides ja praktikumides kaasa töötada Riigikohtu kohtunike juhendamisel või pöördudes ükskõik millise õppejõu poole teadmises, et tegemist on oma erialal laiapõhjalisi teadmisi omava inimesega. See on omamoodi kogemus pärast gümnaasiumit ning võib öelda, et unikaalne, nähes kui lähedane kokkupuude on riigis kõrgemailt hinnatud juristide ja tudengite vahel. Mõistagi ei tähenda sõnapaari "omamoodi kogemus" kasutamine seda, et esines vaid ammulisui imestamine ning õppetööd ei toimunud.
Arvestades seda, kui lihtne on läbida gümnaasium, siis on märgatavalt intensiivsem õppekogemus ülikoolis noortele vajalik šokk. Olenemata valitud erialast, peaks kõrghariduse omandamine suunama noore mõtlemise edasiminekule, mitte aga edasi olemisele, nii nagu see pahatihti gümnaasiumis välja kujunenud on.
Kuna mina ise pole TLÜ-s õigusharidust omandanud, ei oska ma selle kvaliteedi kohta personaalset hinnangut anda. Pealegi pole ei minu ega kellegi teise ülesandeks või eesmärgiks võõrast lillepeenart terbetult sõtkuda. Problemaatiliseks pole ainiti juristide arv, vaid arvu suurenemisega kaasnev mõnetine kvaliteedi lahtumine. Ja siinkohal nõustun Jaan Ginteri mõttekäiguga, sest kuigi õppida on võimalik igal pool, siis kõrgkoolis saab ühtlasi määravaks õppejõudude tase ning on teada, et Tartu Ülikoolis on õppejõud tasemel.
Kui vaadata õigusalase hariduse omandamise võimaluste suurenemist Eestis, siis on ju selgelt näha, et teised ülikoolid on seadnud oma õppekavad sisse jälgides aasta-aastalt gümnaasiumilõpetajate meeletut konkurentsi TÜ õigusteaduskonda. Seega enne tasuta kõrgharidusele üleminekut oli juuraõpingute võimaldamine haridusasutusele tulus tegevus. Kui väidetakse, et konkurents juristide tööpõllul on suur ning lõpliku erialase töökoha leidmise määrab kindlaks turg ja indiviidi suutlikkus turu nõudmistega kohanduda, siis sama kehtib ka kõrgkoolide kohta. Väär oleks siinkohal väita, et Tallinna Ülikoolis hakati õigusalase hariduse omandamise võimalust pakkuma seetõttu, et meil Eestis juriste vähe oleks. Vastupidi - nõudlus hariduse järele oli suur ning sellest ka vastav kohandumine.
Mis puutub juristide töötasudesse, siis nende kommenteerimine näib tarbetu. Kui hinnad püsivad, tähendab see, et nõudlus teenuse järele püsib. Võrdluseks siinkohal võib tuua hambaarstiks pürgivad noored - soovi korral võib mind nimetada küüniliseks skeptikuks, kuid minu isiklik arvamus on, et väga vähesed inimesed, kui üldse keegi läheb stomatoloogiat õppima seetõttu, et aidata kaaskodanikel julgemalt naeratada. Määravaks saab potentsiaalselt tulus amet tulevikus. Loomulikult on alati olemas soov teisi aidata, kuid ei ole vaja teeselda valehäbi ja öelda, et inimene "üldse mitte raha pärast" üht või teist tööd teeb. Igaüks teeb tööd töötasu eest, selles osas ei erine juristid ja hambaarstid õpetajatest või bussijuhtidest. Miks teatud ametit omavate inimeste palgalõhed näivad üüratutena - seda põhjust tuleb otsida ühiskonnast.
Kõigest eelnevast võib järeldada, et häid spetsialiste pole kunagi liiga vähe, samuti ei jää nad tööta. Mitmesuunalist sündmuste arengut reguleerib alati turg ja sealne olukord, nõudlus. Kui probleemiks peetakse juristide üleküllust, siis pole antud olukorda põhjustanud juba praktiseerivad juristid ja advokaadid, vaid pilk tuleks pöörata ületootvate kõrgkoolide poole. Lahendusena näib kõige mõistlikum, kui TÜ kõrval õigusõpingute võimalust pakkuvad kõrgkoolid spetsialiseeruvad kindlale suunale, konkreetsetele õigusvaldkondadele.
Lõppkokkuvõttes ei saa gümnaasiumi lõpetanud noorele pahaks panna seda, et ta soovib edasises elus olla edukas ning sihib kõrgkooli astudes potentsiaalselt tasuvaima ameti suunas.
