Toomas Schvak: Söömisest, magamisest ja religioonist ehk kõik kapitalistid on kalvinistid
Protestantliku kristluse, sealhulgas luterluse seostamine üleüldise kirjaoskuse, töökuse ja positiivse hoiakuga rikkusesse on tänapäeval üldlevinud. Kui kirjaoskuse laiem levik on lihtsalt selgitatav pühakirja tähtsustamisega, mis eeldas, et iga inimene peab ise olema võimeline seda lugema, siis protestantluse seos majandusliku eduga vast sama selgelt esile ei tule.
Weberi arvates sai kapitalismi areng võimalikuks tänu 16. sajandil reformatsiooni käigus toimunud religioossete väärtuste teisenemisele. Kui katoliiklikus ja õigeusklikus kristluses kulges tee õndsusele läbi sagedase osalemise pühades talitustes (sh pihisakramendis, mis kõrvaldas patukoorma ja kinkis rahuliku ööune) ning heade tegude tegemise, siis protestantluses ei olnud enam mingit õndsuse garantiid. Kõik sõltus vaid Jumala armust.
Pühakirjale kui ainsale autoriteedile toetumine tähendas, et polnud enam institutsiooni, mis oleks tegelenud Jumala nimel pattude andestamise ja heategude väärtuse kaalumisega. Kõik taandus inimese ja Jumala suhtele, mis muutis võimalikuks individualismi tekke. Tavainimestest eraldiseisva vaimuliku seisuse kaotamine tähendas, et enam ei olnud ühte ametit või kutsumust, mida oleks peetud teistest ülemaks. Igasugune amet oli nüüd väärtuslik, iga kutsumuse järgimine võimalus pühaks saada.
Siit siis ka eestlaste kui luterliku kultuuriruumi kasvandike seas levinud arusaam, et „töö teeb õndsaks“. Võiks veel lisada, et munkluse kaotamine ja kloostrite sulgemine tõi kaasa keskaegse sotsiaalhoolekande kokkuvarisemise, mis tähendas, et inimene pidi senisest enam lootma oma kätetööle ja kogutud varandusele. Muidugi ilmusid varsti uued kiriklikud ja hiljem ka riiklikud sotsiaalabi institutsioonid, kuid varasemast enam sai inimesest oma saatuse sepp ja õnne valaja.
Inimsaatuse ettemääratus
Üks protestantluse haru, mida tuntakse reformeeritud kirikuna või ka selle peamise ideoloogi Jean Calvini nime järgi kalvinistidena, lisas sellele kõigele veel õpetuse inimsaatuse ettemääratusest. Selle kohaselt on Jumal inimese õndsaks saamise või hukkumise juba ette ära määranud, kuid kuna inimene ei tea, milline on tema saatus, peab ta püüdma elada nii nagu ta kuuluks äravalitute sekka.
Et mingeid erilisi vaimseid märke valituks osutumisest enam ei tunnistatud, hakati väljavalitust otsima materiaalses heaolus, sihikindla tööga kogutud varanduse kasvus. Teisest küljest taunis kalvinism ka igasugust meelelahutust (kalvinistide moraalse puhtuse taotlemine tõi kaasa ka nende nimetamise puritaanideks) ega võimaldanud raha niisama kergekäeliselt kulutada. Seda hakati investeerima ja selle abil uut varandust looma. Nii kujunes kalvinistlik teoloogia ja eetika, laiemalt aga kogu protestantlik kristlus kapitalistliku elukorralduse vaimseks hälliks.
Sellele vastu vaielda oleks raske. Kapitalismi mootoriteks on jäänud läbi sajandite rühm riike, kus domineerib protestantlik kultuur: Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid, Kesk-Euroopa riigid ja Skandinaavia maad. Muide, ka Prantsusmaa majanduslikule õitsengule panid aluse just prantsuse kalvinistide ehk hugenottide kogukonnad. Kapitalistlik meelelaad ja eluviis on sellega kaasnenud tehnilise progressi viljadega olnud ilmselt protestantlike riikide tähtsaimaks ekspordiartikliks maailmas. Nii võibki öelda, et oma ajaloolistelt juurtelt on valdav osa kapitaliste kalvinistid.
Põhimõtteliselt halvaks ei ole omandit ja jõukust peetud küll üheski kõrgreligioonis, ent peaaegu kõikjal on sellesse suhtutud suuremate reservatsioonidega kui protestantide seas. Ainsaks erandiks on ehk vaid judaism, mis on alati tähtsustanud eraomandi puutumatust ja pidanud rikkuse kogumist väärikaks tegevuseks.
Liigkasuvõtmine
Juudi pühakiri Toora seostab otseselt Jumala soosingut materiaalsete õnnistustega, mida lubati Jumala seadusi ustavalt järginud muistsetele heebrea patriarhidele. Juudi õpetuste ja pärimuste kogu Talmud ütleb aga veelgi selgesõnalisemalt, et see, kes teenib tulu oma töölt on suurem sellest, kes lihtsalt kardab Jumalat.
Liigkasuvõtmise keelu liberaalsem tõlgendamine judaismis tõi kaasa selle, et esimesed Euroopa pankurid olid just juudid, kes ei pidanud kartma intressiga raha laenates oma usujuhtide karistusi ja hukkamõistu.
Islam, mille pühakiri Koraan lähtub suuresti Vana Testamendi põhimõtetest, on neis küsimustes märksa rangem. Kuigi rikkust peetakse ka siin õnnistuseks, nähakse seda veelgi enam katsumusena, millest enamik inimesi edukalt välja ei tule; katsumusena, mis viib inimese Jumalast eemale ja ülendab rikkuse ebajumalaks.
Kuigi sarnaselt kalvinismiga valitseb islamis ettemääratuse põhimõte, on see siin viinud hoopis teise kultuurilise hoiakuni: kuna kõik on niikuinii Jumala kätes ja tema poolt ära määratud, siis isiklik pingutus ei ole oluline. Kui lisada veel karmid piirangud intressiga laenamisele, siis sellega on islam välistanud kaks kapitalismis olulist tegurit: isiklike püüdluste väärtustamise ja raha pealt raha teenimise võimaluse.
Rikkuse külge klammerdumine
Kui vaadata põgusalt ida kõrgreligioone, siis budismi askeetlikud ja mõõdukusele kutsuvad põhimõtted ei innusta samuti maist vara koguma. Rikkusel iseenesest puudub siin moraalne või eetiline väärtus, kuid negatiivne on rikkuse külge klammerdumine. Veelgi enam, rikkuse kogumine võib soodustada üldse maisesse kinni jäämist, samal ajal kui budismi eesmärk on lihtsustatult öeldes maistest ihadest vabanemine.
Raha ja eraomand on igapäevases elus küll vajalikud, kuid budismi ideaaliks jääb ikkagi munk, maailmast ja maisest omandist lahti öelnud inimene. Kõige enam potentsiaali kapitalistlike põhimõtete arengu seisukohalt nägi Max Weber hiina konfutsianistlikus õpetuses, milles ilmnes protestantlikule kristlusele omane mõistuspärasus, ent probleemiks kujunes siin teistsugune eesmärk ja hoiak. Konfutsianism, mis püüab õpetada inimesele õige staatuse omandamist, oma näo säilitamist ja kujundamist kogukonnas, peab individuaalset pühendumist rikkuse kogumisele ebaväärikaks.
Ükski uurija ei oska täpselt vastata, miks siiani on ainult kristluses ilmnenud taoline suur potentsiaal sisemiseks eetiliseks revolutsiooniks, mida reformatsioon endast kujutas. Fakt on see, et sellega loodi uus töökultuur ja alused uue majandussüsteemi tekkeks, mille vilju me naudime siiani. Muidugi läks ka üht-teist olulist kaduma. Nimelt oli see õrnas tasakaalus süsteem, millest kristliku eetika väljajätmisel kujunes kiiresti külm ja hingetu, inimesi rataste alla rutjuv rahamasin; Mammona kultus, mille eest Jeesus inimesi mäejutluses hoiatas.
Materiaalne heaolu on teadagi mõnus, ent ometi magavad paljud meist üha halvemini ja nagu näitab psüühikahäirete statistika, on ka meie ärkveloleku hetked üha piinarikkamad. Iga pendel tahab liikuda tagasi tasakaaluasendisse. Aeg-ajalt öeldakse, et kapitalism on oma aja ära elanud ja me vajame uut majandusmudelit. Võib-olla piisaks esialgu sellest, kui kapitalismis kaduma läinud algosa, kristlik eetika süsteemi tagasi tuua? Mida arvad sina, hea lugeja?
