Andres Raid: Korporatiivne müüt kui edu võti

Hardo Pajula tuletas hiljaaegu meelde ühe Christopher Caldwelli fraasi: Demokraatia ei suuda kaua taluda süsteemi, milles vähimagi kahtluse avaldamine oma riigi kursi õigsuse üle eeldab doktorikraadi sotsioloogias või kuulumist valitsuse ülemistesse ešelonidesse.”

Caldwell poleks osanud arvatagi, et selle talumatuse lahendab võim üsna lihtsalt ja likvideerib kogu probleemi – ta loob korporatiivse müüdi, mille uskumine tähendab lojaalsust ja mitteuskumine on automaatselt dissidentlus. Meie tingimustes kutsub võim dissidentlust orientatsioonist ja eesmärkidest lähtuvalt kas sionismiks või antisemitismiks, isamaalisuseks või russofiiliaks. Riigiusk või korporatiivne müüt kukkus Nõukogude Liidus kolinal läbi, selle kandjad ning kandjate järgijad aga katsuvad samu võtteid rakendada ka siin maailmanurgas ja kohati on nad jahmatamapanevalt edukad. Mida selleks kõigeks vaja on?

Sotsioloogiast alustasime. Igati auväärne teadus tuleb lasta tasemele, kus ta enam teadus ei ole. Helgemad pead tuleb kas maha müüa (lasta üles osta) või lõigata ära rahastamisest, õppetoolidest, seminaridest-sümpoosionidest ja muuta nad üldtunnustatud veidrikeks, keda võim oma suuremeelsuses talub. Selleks tööriistaks sobib korporatiivne ajakirjandus, kes lööb templi otsaette igaühele, kellele vaja. Samas ei saa ju maailmas kuulutada, et meil sotsioloogiat teadusena polegi – tuleb leida ustavad ja võimutruud, kes kuulutavad ja esindavad kõike seda, mis võimu retoorikaga sobib, seda sama võimu poolt talutava piirini õrnalt kritiseerides.

Meil ei suruta maha ka teisi arvamusi, meil kriitikat küll! Teatri- ja kujutava kunsti tegijatest saavad väljavalituks need, kes intellektuaalidena rahuldavad aeg-ajalt saadavate riigi tellimustega ja kes kritiseerivad vaid „konkurente“ looderdamises ning väheses võimekuses, puudulikus patriotismis ja teab milles veel. Võimalik on aga veidrikke alati lihtsalt eirata.

Protestivaim ostetakse otsast ära ja märku antakse riikliku müüdi soovitavatest suundadest – justnagu NLKP kongressil, kus üksikute puuduste kõrval on kõik suurepärane! Hinnatud sotsioloog keskendub samuti edulugudele, mainib üksikuid puudusi (puudused on sageli reaalsed, saavutused aga virtuaalsed - sul peab olema hea e-tervis ja seda tagav e-valitsus, selle hõiskega suredki).

Õukonnateadlane hoiab kõikvõimalike hästikajastatud seminaride abil tavakodaniku pisiasju lõhkemiseni täis, et see jumala pärast üldistama ja millegi kallal juurdlema ei hakkaks. Et see lapselik ja siiras „miks“ küsimus üldse juba koolides maha võtta, tulevad appi hästi makstud, aga kuritegelikult saamatud õppekavade koostajad. Nende tegevus meenutab juba eos läbikukkunud kavatsust selgitada Austraalias seiklevale Eesti turistile suvel, et praegu kuivas ja tolmavas veetus jõesängis uppus vihmade aegu inimene ja et selle jõe keskmine sügavus on üle kahe meetri.

Korporatiivne müüt tähendab seda, et tulevik on ohutu ja ilus vaid siis, kui oled lojaalne kõigele sellele, mida sulle selleks teab kelle poolt valitud tegelaste poolt ette öeldakse. Meie puhul sageli isegi ei öelda, vaid sa pead selle õhust ära aimama ja siit võib-olla ka selgitus eestlaste igipõlisele sõnakasinusele. Parem on olla vait, vähemalt ei tule pahandusi.

Kunagi kõndis Kadrioru lossi ees paljasjalgne Tõnisson ja üürgas kõigest kõrist paljude tunnustatud prohvetina: „Häda tuleb, häda tuleb!“ Häda tuli, aga hiljem. Toona käskis Päts tüütu ja vaikust häiriva Tõnissoni sisse kutsuda, täis sööta ja rooga veel kaasagi panna. Hädakisa lõppes samal hetkel ja meil räägitakse siiani, et targasti tehtud.

Tark tegu on siis olla loll ja kuulata (ja taluda) kriitikavabalt kõike?!