Varasuhte valik enne abielu aitab tulevikus vältida vaidlusi ja tüli
Advokaadibüroo Concordia perekonnaõiguse advokaat Helen Hääl soovitab enne abiellumist tutvuda põhjalikult kõikide vararežiimidega ning teha enda jaoks sobivaim valik, et vältida tulevikus vaidlusi ning tüli.
Perekonnaseaduse regulatsioon näeb ette kolme liiki varasuhteid: varaühisus, vara juurdekasvu tasaarvestus ning varalahusus. Kui pooled ei vali kolme liigi seast endale sobivat, kehtib seaduse eelduse kohaselt nende vahel varaühisuse vararežiim.
Poolte kokkuleppel on võimalik ka abielu jooksul olemasolevat varasuhet muuta. Näiteks, kui pooled ei soovi enam jätkata varaühisuse režiimi, siis on neil alati võimalik ühiselt valida muu varaline suhe, mille notar kinnitab. Tuleb aga rõhutada, et varasuhte muutmine ei oma tagasiulatuvat mõju. Kui muuta abielulise suhte kestel varaühisuse režiim varalahususeks, siis vara, mis on omandatud enne kokkuleppe sõlmimist, arvestatakse kui ühisvara. Lepinguline varasuhe lõpebki abielu lõppemisega või uue lepingu sõlmimisega.
Tähelepanu tuleb osutada sellele, et vararežiimid ei ole absoluutsed. See tähendab seda, et kui pooled valivad varaühisuse, siis on teatud erandid, mis ühisvara alla ei kuulu. Samuti kehtib põhimõte ka vastupidiselt: kui valitakse varalahusus, siis on teatud erandid, mis ei kuulu lahusvara hulka.
Perekonnaseaduse regulatsiooni kohaselt on esimeseks võimaluseks valida varaühisus. Varaühisus tekib alates abielu sõlmimisest ning kehtib kuni selle juriidilise lõppemiseni (või teise vararežiimi valikuni). Seega tuleb rõhutada, et ühisvara hulka ei kuulu vara ega kohustused, mis on tekkinud enne ja pärast abielu.
Oluline on tähele panna, et alates 01.07.2010 kehtib uus perekonnaseadus, millel on ühisvara puhul varasemaga võrreldes sootuks erinev regulatsioon. Varasem seadus nägi ette, et varaühisus kehtib, kuni kestavad abielulised suhted. Seega omas tähtsust ajahetk, mil pooled lõpetasid abielulised suhted (n kui nad faktiliselt lahku kolisid/kui lõppes ühine majapidamine/lõppesid intiimsuhted/vms).
Abielu faktilise lõppemise puhul on tegemist lahuseluga, inimestel puudub ühine majapidamine ja kooselu. Hetkel kehtiva perekonnaseaduse kohaselt ei lõpeta lahuselu varaühisust. Varaühisuse lõpetab abikaasa surm, abieluvaraleping mõne muu varasuhte kasuks või juriidiline lahutus. Seega omab abielu lahutamisel ning varaühisuse lõpetamisel tähtsust abielu juriidiline lahutamine, vastasel juhul kehtib varaühisus edasi.
Varaühisuse puhul kehtib eeldus, et kõik abielu ajal omandatu on ühisvara. Silmas tuleb pidada aga seda, et eeldusest tulenevad ka mitmed erandid. Lahusvaraks saab pidada abikaasa tasuta käsutamise teel omandatu, kõige tüüpilisemad on siinkohal asjad, mille isik on omandanud pärimise või kinke teel. Lahusvarasse omandatakse ka kõik lahusvara arvelt saadu. Näiteks, kui isik omandab pärimise teel kinnistu ning müüb selle maha. Saadud raha arvestatakse kui lahusvara. Ühisvara hulka ei arvata ka abikaasade isiklikke tarbeesemeid. Lisaks on võimalik ka erandites kokku leppida konkreetsete üksikute esemete puhul.
Ühisvara valitsemine toimub ühiselt ehk tehingu tegemisel on vajalik teise poole nõusolek. Teisiti on võimalik kokku leppida abieluvaralepinguga. Sellise piirangu rikkumisel on perekonnaseadus ette näinud, et mitmepoolne tehing on hõljuvalt kehtetu, st leping on tühine selle hetkeni, kuni teine abikaasa annab tehingule omapoolse heakskiidu. Nõusolekut ei ole vaja tehinguteks, millega rahuldatakse enda või perekonna igapäevavajadusi, näiteks toidu ostmine, eluasemel tarbitud teenuste eest tasumine jms. Abikaasad saavad kokku leppida, et teatud tehingute tegemiseks ei ole vaja teise poole nõusolekut.
Eeliseks varaühisuse režiimi puhul on nõrgema poole majanduslik kindlus, varasuhte lõppedes on abikaasa tugevalt kaitstud. Mõlemad abikaasad saavad varaga tehtud tehingutes osaleda, sõltumata nende sissetulekust. Abikaasadele jääb ka teatud sõltumatus esemete osas, mis ei ole ühisvaras.
Teiseks võimaluseks on vara juurdekasvu tasaarvestus. Võrreldes varaühisusega annab see režiim tunduvalt suurema varalise iseseisvuse, kuid samas väiksema vabaduse kui varalahusus. Kui varaühisuse puhul jääb abielu jooksul soetatud vara abikaasade ühisesse omandisse, siis vara juurdekasvu tasaarvestuse režiimi puhul jääb vara abikaasa ainuomandisse.
Mõlemad abikaasad võivad enda varaga ümber käia põhimõtteliselt oma äranägemise järgi. Erinevus varaühisuse režiimist seisneb selles, et tehingut tegev pool ei pea teiselt abikaasalt saama nõusolekut. Samas kehtivad siin ka piirangud, teatud liiki tehingute tegemiseks on vaja teise abikaasa nõusolekut.
Piirangud tulenevad perekonnaseadusest, mille kohaselt on vaja abikaasa nõusolekut abikaasade eluruumi käsutus- ja kohustustehingul (näiteks ühiseks eluasemeks oleva korteri müümisel), eluruumi kolmanda isiku kasutusse andmisel (näiteks selle väljaüürimisel) ning eluruumi kasutamise aluseks oleva õigussuhte lõpetamisel. Kui puudub nõusolek sellisteks tehinguteks, kehtib sama loogika, mis varaühisuse puhul.
Mitmepoolne leping on kehtetu ajani, mil teine abikaasa selle heaks kiidab. Sellistest piirangutest on võimalik ka abieluvaralepinguga kõrvale kalduda.
Abikaasa koguvara koosneb selle režiimi puhul soetisvarast ning põhivarast. Soetisvara on vara, mille abikaasa on omandanud varasuhte kestel. Varasuhte lõppemisel kuulub vaid soetisvara tasaarvestamisele, põhivara ei tasaarvestata.
Põhivara koosneb varast, mis kuulus abikaasale enne varasuhte jõustumist; varast, mille abikaasa omandas varasuhte kestel kas kinke või pärimise teel, samuti põhivaraga tehtud tehinguga omandatud varast; õigustest, mis on tekkinud abikaasale tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest; õigustest, mis tulenevad riiklikust ja kohustuslikust pensionikindlustusest. Vararežiimi lõppedes tehakse soetisvara tasaarvestus.
Võtame lihtsa näite -isikul A on enne abielu omandatud kinnisasi, pärimise teel omandatud vara ning abielu kestel saadud raha 100 000 euro väärtuses. Tema abikaasal B on abielu kestel omandatud vara 50 000 euro väärtuses. Enne abielu omandatud kinnisasi ning pärimise teel omandatud vara ei kuulu tasaarvestamisele. Abielu lõppedes on A-l soetisvara 100 000 euro väärtuses ning B-l 50 000 euro väärtuses. A vara juurdekasv oli 50 000 euro võrra suurem kui B-l. Kuna vara juurdekasv tuleb poolte vahel jagada, siis on B-l õigus nõuda A käest 25 000 eurot.
Vara juurdekasvu tasaarvestuse eeliseks saab lugeda seda, et pooltel on abielu ajal varaline sõltumatus. Samas on neil ka teatud kindlus, kuna tehingute puhul, kus on määravad perekonna huvid, peab abikaasa saama teise nõusoleku. Varasuhte lõppedes on abikaasa siiski rohkem majanduslikult kaitstud kui varalahususe puhul.
Perekonnaseadusest lähtuvalt on varasuhte valikul kolmandaks võimaluseks varalahusus. Sellises olukorras käsitatakse abikaasasid kui isikuid, kes ei ole teineteisega abielus. See tähendab seda, et abikaasad on teineteisest varalises suhtes täiesti sõltumatud ning neil puuduvad ühised õigused varaesemete osas. Tehingute sooritamisel ei ole vajalik ka teise abikaasa nõusolek.
Tähelepanu tuleb juhtida aga sellele, et varalahusus ei ole siiski absoluutne. Kehtiv perekonnaseadus viitab, et lahusvara korral ei ole abikaasad kohustustest vabad. Abikaasadel on kohustus pere eest hoolt kanda ning hoiduda tegevustest, mis võivad perekonna heaolu rikkuda. Selliseks heaolu rikkumiseks saab pidada perekonna ühise eluaseme müümist, mida ei saa teha ilma teise abikaasa nõusolekuta.
Varalahususe eeliseks saab pidada täielikku varalist sõltumatust. Teine pool on abielu kestel ka teatud määral kaitstud, kuna abikaasadel on kohustus hoolitseda pere eest. Varalahususe positiivseks küljeks peetakse ka takistusteta õiguskäivet. Abikaasal ei ole vaja tehingute sõlmimiseks teise poole nõusolekut, ainsaks erandiks saab pidada nende ühist eluruumi. Varalist sõltumatust saab tegelikult pidada ka varalahususe puuduseks. Tüüpiliseks näiteks on olukord, kus üks abikaasa käib tööl ning teisel puudub sissetulek, kuna hoolitseb kodus laste eest. Abikaasal, kellel sissetulek puudub, ei ole ka majanduslikku kindlustunnet lahutuse korral.
Abieluvararežiimidest on suhteliselt raske soovitada seda „õiget“. Kuna inimeste varalised võimalused ja elustandardid on erinevad, tuleb kindlasti läbi mõelda, milline vararežiim on iga abikaasa jaoks sobivaim.
