Türgi protestijad: See on alles algus, võitlus jätkub!

Päevil, mil maailma meedia tähelepanu on suunatud Egiptuses toimuvale, võib tunduda, et Türgis on kõik rahulik. See mulje on aga petlik. Juba poolteist kuud on võimudele vastandujaid kostitatud gaasi, kummikuulide, veekahurite ja arreteerimisega ning seda kõike vaatamata eelmisel nädalal alanud ramadaanile.

Eelmise teisipäeva õhtul toimus Istanbulis kaks erinevat iftarit ehk ramadaani õhtusööki, üks neist valitsus- ja teine protestimeelne. Valitsuse korraldatud iftar Taksimi keskväljakul koondas laudade taha mõnisada inimest. Sealt vaid paarisaja meetri kaugusel Istiklali tänaval oli aga laud kaetud tuhandetele. Ürituse korraldas Antikapitalistlike Moslemite rühmitus ning ühinejad tõid oma toidu ise kaasa. Õlg õla kõrval, istudes otse sillutisel, einestasid koos moslemid ja mittemoslemid, paastujad ja mittepaastujad.

Laua pikkus küündis poole kilomeetrini ja selle ühes otsas valvasid politsei ja veekahur, tõkestamaks edasipääsu Taksimi väljakule. Ramadaan tõi kaasa väikese muutuse politsei käitumises - kui päev varem peksti sama suur rahvamass Istiklali tänaval laiali tavapärase kombinatsiooniga pisargaasist, veekahureist ja kummikuulidest, siis seekord lasti kogunejail rahus õhtustada. Siiski asus politsei mõne tunni pärast arreteerima meeleavaldajaid, kes paigaldasid Gezi parki protestides hukkunute meenutamiseks sümboolsed mälestustahvleid.

Minu kodulinna Ankara kesklinnas on tänaval parkivad veekahurid ja päikeses praadivad politseinike salgad juba poolteist kuud igapäevane nähtus. Jalutan tööle ja mulle tuleb vastu umbes kakskümmend politseinikku - kiivrid peas, kilbid käes, püstolid vööl. Keeran ümber nurga ja seal valvab veel ligi kakskümmend politseinikku. Paaril-kolmel on rind gaasipadrunitest kummis, käes aga relv, millest neid tulistada. Gaasipadruniga pihta saanud protestijad on heal juhul pääsenud tugeva verevalumi või nihkes liigesega, halvemal juhul kaotanud oma silma või koguni elu.

Käiku läksid potid-pannid

Päevavalguses ei kujuta politseinikud mulle endast enam ohtu - kesklinna valimatu gaasitamine on nüüdseks lõppenud - kuid õhtutundidel algab linna sõlmpunktidesse kogunenud rahvahulkade laiali ajamine taas. Esimeste nädalate suured massid on, tõsi küll, asendunud tagasihoidlikemate numbritega. Samas on protestijad leiutanud järjest uusi viise oma meelsuse väljendamiseks.

Hiljuti ühinesid inimesed üle terve riigi seismisprotestideks. Nädalaid tagusid elanikud oma rõdudel kokku potte ja panne. Erinevates parkides üle riigi kogunetakse foorumitele, kus arutatakse, mida teha edasi. Sotsiaalmeedia on täis videomaterjali, pilapilte ja blogipostitusi, kust saab infot kiiremini kui tavameediast. Türgi lipud, mille eksponeerimise koduakendel valitsus ära keelas, on tagasi ilmunud.

Gaasipadrunid, mis õhtustest meeleavaldustest tänavatele maha jäävad, kannavad juhtnööre: mitte tulistada otse inimeste pihta. Kasutada vaid välitingimustes. Kehtivusaja möödumise järel tarvitamine on ohtlik. Türgi politsei ilmselt lugemisoskust ei propageeri, kuna inimeste pihta on tulistatud korduvalt, sellest ka kannatanute suur arv.

Gaasipomme on loobitud nii korteriakendesse kui ka haigla ooteruumi. Esimestel nädalatel tarvitatud padrunite kehtivusaeg oli lõppenud kaks aastat varem. Türgi politsei, kelle maine pole varemgi olnud üleliia kiita, on muutunud peaministri järel põlatuimaks võimukandjaks. Siinkohal väärib äramärkimist pilapilt, kus puu otsa pagenud gaasimaskistatud kass teda päästma tõtanud naist anub, et too ainult politseid ei kutsuks.

Valitsus ei tagane sammugi

Türgi peaminister Recep Tayyip Erdoğan on sellele kõigele vastanud paari omapoolse toetusmiitinguga ning protestijate jätkuva tembeldamisega terroristideks ja marodöörideks. Türgikeelne sõna çapulcu (marodöör) on nüüdseks saanud protestijate hulgas uhkuse sümboliks, ning selle uueks tähenduseks on „see, kes võitleb oma õiguste eest". Ingliskeelne chapulling on uudissõnana leidnud oma koha Wikipedias, ning Noam Chomsky näitas oma toetust, nimetades end samuti çapulcuks.

Erdoğan on püüdnud jätta muljet, et protestijate näol on tegu mitte ainult noorte sekularistide, vaid lausa islamivastastega. See ei vasta aga tõele. Protestijate hulgas on igas vanuses ja väga erineva taustaga inimesi: keskkonnakaitsjaid, naisõiguslasi, LGBT aktiviste, jalgpallifänne; nende seas on nii moslemeid kui ka ateiste. Kunagi varem pole nii erinevad grupid Türgis saavutanud üksmeelt või võidelnud ühe eesmärgi nimel. Ja kunagi varem pole politsei siin järjepidevalt nõnda suurel hulgal eraisikuid vahistanud.

Türgi politsei võib terrorismis kahtlustatavaid kuude viisi ilma süüdistust esitamata kinni pidada. Seda on omal nahal tunda saanud kümned ajakirjanikud, kunstnikud, kirjanikud ja poliitilised aktivistid. Selle aasta ajakirjandusvabaduse indeksis on Türgi osaks lohutu 154. koht, mis on isegi Iraagist ja Venemaast tagapool.

Ajakirjanike kaitse komitee (CPJ) andmetel on Türgi vangistatud ajakirjanike arvult maailma riikidest esikohal. Tulemuseks on olukord, kus siinne meediamaastik end ise tsenseerib, kartuses saada rahatrahv, kaotada töö või suisa vabadus. Sellal kui CNN International kajastas mai lõpus alanud proteste, lasi CNN Türk eetrisse kolmetunnise dokumentaalfilmi pingviinidest. Üksikud kohalikud telejaamad ja ajalehed, mis proteste kõigest hoolimata objektiivselt kajastasid, said kaela kopsaka trahvi.

Sotsiaalmeedia suukorvistamine

Lisaks ajakirjanduse suukorvistamisele on Erdoğan lubanud oma kontrolli alla võtta ka sotsiaalmeedia ja nii valmistab valitsus ette eelnõud, mis lubaks Facebookis ja Twitteris neile mittesobiva info avaldajaid süüdi mõista. Politsei lubas luubi alla võtta enam kui viis miljonit säutsu, mis protestide teemal avaldatud. Arvata on, et see on aeganõudev ülesanne.

Sellal kui meeleavaldajad nõuavad erapooletut uurimist kahe protestija surma kohta, kiidab Erdoğan taktitundetult oma politsei tublit tööd. 26-aastast Ethemit tulistas politsei teenistuspüstolist pähe ja seda otse Ankara keskväljakul. 19-aastast Alit ründas Eskişehiris kaigastega varustatud meestesalk ja ta suri ajuverejooksu tagajärjel. Politseinik, kes Ethemit pähe tulistas, oli järgmisel päeval tagasi tööpostil. Neid, kes tänaval Alit ründasid, polevat turvakaamerate abil võimalik tuvastada, kuna politsei väitel olid kõik kolm sündmust jäädvustanud kaamerat rivist väljas.

Protestijate peamised nõudmised - algatada uurimine politsei ülemäärase jõu kasutamise suhtes, lubada rahval koguneda avalikel väljakutel, kartmata tagakiusamist ning vabastada kõik kinnipeetud protestijad - lükati valituse poolt tagasi. Lisaks nõudsid meeleavaldajad, et valitsus kaitseks sõnavabadust, lõpetaks avalike parkide, metsade ja veekogude müümise erakätesse, tagaks õigused türgi etnilistele ja usulistele vähemustele ning peataks keskkonnakaitse kaalutlustel kolmanda Bosphoruse silla ehitamise. See nähtavasti peaministri tööplaani aga ei mahu ning nõnda saab otsustavaks järgmiste parlamendivalimiste tulemus aastal 2015.

Erdoğani toetajad numbrites

Lääne meedia on rõhutanud, et Erdoğani juhitud Õigluse ja Arengu parteid (AKP) toetab üle poole valijatest. Sama armastab korrutada ka peaminister ise. Tegelikult oleks siiski täpsem öelda, et viimastel valimistel said nad napilt alla 50% loetud ja kehtivatest häältest. See on oluline vahe. Kuigi hääletamisaktiivsus Türgis on küllalt kõrge, ei saa kuidagi väita, et AKP-d toetaks rohkem kui pooled türklastest. Ja kui see nõnda olekski, jääb kehtima tõsiasi, et peaministri kohus on esindada tervet rahvast, mitte teenida vaid kitsa grupi valijate huve.

Lisaks võib Türgi valimistulemusi jälgides täheldada veidrat anomaaliat. Kuigi AKP toetus on viimasel kolmel parlamendivalimisel kasvanud, on nende kohtade arv parlamendis hoopis vähenenud. Põhjuseks on Türgi 10%-line valimiskünnis, mis on kõrgeim Euroopas. Eestis on see 5% ja Soomes üldse puudub. Türgi parlamendis on 550 liiget ning sõltumata häälesaagist on AKP viimased kümme aastat täitnud kaugelt üle poole parlamendikohtadest.

Opositsiooniparteide Vabariikliku Rahvapartei (CHP) ja Rahvusliku Liikumise partei (MHP) valijate arv viimase kümnendi jooksul on kasvanud just valimiskünnise alla jäänud parteide arvelt. Ei taha ju ükski valija, et nende hääl läheks tühja.

Mis saab edasi?

Türklased, nagu ka muu maailm, on huviga jälginud Egiptuses toimuvat. Türgi valitsus on Morsi võimulttõukamise hukka mõistnud ja toonud paralleele Egiptuse meeleavaldajate ja siinsete protestijate vahel. Sarnasusi kindlasti leiaks. Kuid Türgi ei ole Egiptus ja erinevalt sealsetest protestijatest ei soovi siin keegi sõjaväge valitsemas näha. Mälestus viimasest kolmest sõjaväelisest riigipöördest on liiga ere, et tahta seda korrata. Armee võim muudab riigi veelgi autoritaarsemaks ja paneb arengu seisma, teavad türklased.

Meeleavaldajad ja nende poolehoidjad hellitavad lootust, et järgmised valimised toovad kaasa AKP populaarsuse järsku kukkumise. Samas ei pruugi sellest piisata, et neid parlamendis vähemusse tõrjuda, sest praegune opositsioon pole osanud kinni haarata sülle kukkunud võimalusest tõelisi muutusi lubada ja neid ka ellu viima asuda. Samuti pole tänini tekkinud ühtki poliitilist rühmitust, kes protestijate ideesid avatumast ja vabamast ühiskonnast valimisplatvormini arendaks. Mõned loodavad, et selleks areneb kodanikurühmitus Taksimi Solidaarsuse Platvorm, kuid nood on olnud seni hõivatud oma kinnipeetud liikmete väljaaitamisega.

Tõenäoline on, et protestid vaibuvad sügiseks, kuid lahvatavad taas, mil iganes valitsus mõne suurema eksimusega rahvast pahandab. Ajendiks olnud Gezi pargi rekonstrueerimine on praeguseks kohtu orderiga peatatud, kuid üle Bosporuse väina kolmanda silla ehitamine ja kolmanda lennujaama projekti peatamine vajavad imet. Kättemaksuna protestide avaliku toetamise eest keelustas valitsus hiljuti Türgi Inseneride ja Arhitektide liidu sekkumise linna planeerimisse, nii et ka sealt pole mõistuse häält loota.

Türgi näidet tasub aga hoiatusena võtta mitmel pool maailmas. Seal, kus poliitikud liiga õhku täis lähevad ja tegelevad pigem enda võimu põlistamise kui riigi reaalse juhtimisega, tulebki lõpuks tänavatele protestimeelne rahvas. Ning edasised arengud on ettearvamatud, kuid ajalugu, sealhulgas ka Egiptuse värske näide õpetab, et pigem läheb olukord hullemaks kui paremaks.