Rahvas on supelrannas ilma jäänud nii vannilinadest kui ka telkidest

Eile varastati Pärnu rannas paljaks ema ja tütar. Paraku pole nad ainsad rannakuritegevuse ohvrid. Oma maisest varast on rannamõnusid nautides ilma jäänud nii mõnigi lugeja.

"Minult varastati kümmekond aastat tagasi Pirita rannast seljakott riietega ja Motorola telefoniga. Ainult sandaalid jäeti alles. Hiljem selgus, et rattaluku võti oli ka seljakotis. Ratas seisis kaugemal ja seda ei võetud. Et ratast kãtte saada, pidin rattaluku lahti saagima," pajatab üks lugeja.

"1993. aastal olin kolme oma ja kahe naabrilapsega rannas. Kui merest välja tulime, leidsime eest ainult põõsa oksale kuivama riputatud sokid. Ka vannilinad olid läinud. Lähedal olnud perekond ütles, et see meesterahvas, kes teiega koos päevitas, korjas kohe asjad kokku ja läks ära. Polnud meil kaasas ühtki meesterahvast.

Õnneks olin tookord autoga. Läksime siis märgadena auto juurde, kus olid tagavarariideid lastele ja paar vana tekki. Lastelt märjad riided seljast, mõni sai kuiva asemele, ülejäänud mässisin tagaistmele teki sisse. Ise roolisin märjas trikoos auto koju, järgmised paar päeva olin palavikus. Hea, et niigi läks. Mu auto tagumine uks õnneks lukus ei käinud ja auto võtmed olid mati all," räägib teine.

"Juba ammu mõistan neid, kes soovivad sõidukiga võimalikult randa sõita, et auto oleks silme all ja ujuma minnes saaks asjad lukustatud autosse jätta. Alati pole võimalik leida ausat rannanaabrit, kes asju valvaks," nendib kolmas.

"Meil varastati Pärnu ligidal ühes rannas kaks telki koos asjadega," ütleb neljas.

"Mul pandi naine pihta, aga ega ma ei kurda. Paras neile!" rõõmustab üks suvitaja.