Inimestele meeldib olla osa massist, mis protestib näiliselt õige asja eest
Vaadelgem seda hetkel George Zimmermani juhtumi foonil. Inimesed kogunevad protestima, jutuks on demokraatiale omased põhiõigused ja võrdsuspõhimõte. Kedagi ei tohi diskrimineerida tulenevalt tema päritolust või nahavärvist.
Tõenditele tuginedes jõudis vandekohus õigeksmõistva otsuseni, kaaludes kõiki neile esitatud tõendeid ja väiteid. Kas olukorra oleks võinud lahendada teisiti? Kindlasti.
Kuid kõik spekulatsioonid ja hüpoteesid selle kohta, kuidas oleks võinud olukorra lahendada ning mida täpsemalt teisiti teha, on tagantjärele tarkus. Selle artikli eesmärk ei ole kaitsta tahtlikke tapjaid või mõrvareid - minu eesmärgiks on vaadata asjale sotsiaalsest vaatevinklist.
Kui sündmuskohal nooruk Zimmermani ka tegelikult ründas, siis on tegemist hädakaitsega - möönan siinkohal, et hädakaitse puhul kehtivad reeglid ehk hädakaitse piirid, mida ületades võib isiku siiski süüdi tunnistada. Näiteks kui laps paneb poes šokolaadi tasku ja üritab ilma maksmata lahkuda, siis ei saa talle pipragaasi näkku laskmist pidada mõistlikuks vahetu ründe tõrjumiseks. Kui aga keegi peksab sinu pead vastu kõnnitee äärekivi? Kas sellisel juhul oleks relva kasutamine õigustatud? Sellele küsimusele peab igaüks enda moraalidest ja arusaamadest lähtuvalt vastama.
Üks, mis kindel, on see, et keegi meist (kes pole reaalselt sellises olukorras viibinud) ei suuda endale mõttes silme ette manada kõige õigemat ja võimalikult täpselt ründele vastavat kaitset - sellises olukorras tegutseb inimene instinktidest lähtuvalt, ratsionaalne mõtlemine taandub tagaplaanile - kahjuks sageli väga kurbade tagajärgedega.
Meeleavaldajad viitavad rassivihale. Sellele, et tegemist oli inimese vastu suunatud ründega tulenevalt viimase nahavärvist. Viimaste uudiste põhjal (salajased jälgimised) on raske Ameerika Ühendriike pidada demokraatia kantsiks, seega on võrdlemisi suur meeleavaldajate hulk mõneti imestamapanev - inimestele lihtsalt meeldib olla osa massist, mis näiliselt käib karjumas ja protestimas õige asja eest.
Näiliselt õige asja eest siinkohal ei tähenda mitte seda, et rassivihal ja vihakuritegudel oleks õigustus, vaid pidasin silmas seda, et enamik kohalviibijatest, keda intervjueeriti, ei saa isegi täpselt aru, mille jaoks neil silt pihus on. Meenutavad need jänkid vene pensionäre, kes tänaval sildid käes protestivad, andes selgituseks: "Öeldi, et tulge, anti sildid ja marssige."
Minu isiklik arvamus on, et tegemist polnud rassivihast kantud kuriteoga - inimesena on mul äärmiselt kahju, et nooruk hukkus, kuid kui tegemist oli hädakaitsega (tõsi, minu silmis küll kõvasti üle vajaliku kaitse piiri), siis vandekohtul ei jäänud muud üle, kui süüdistatav õigeks mõista. Tõenäoliselt oli õigeksmõistmise tagamaaks asitõendite ja pealtnägijate ütluste puudulikkus. Siinkohal kirjutab reegel ette: kahtluse korral süüdistatava kasuks.
Rassiviha pole kuhugi kadunud
Mis puutub üldiselt Ühendriikide meelestatusesse, siis rassiviha kui selline pole sealt kunagi kuhugi kadunud. Mõneti on keeruline eestlasena siinmail anda hinnangut sellele, kuidas saavad omavahel läbi suured kogukonnad, kelle nahavärvil on erinevad toonid. Kuid mõelgem korraks meie oludele - kui otsida üldse päritolust (välised tunnused) tulenevat viltuvaatamist, siis esimesena torkavad pähe mustlased, kes bussijaamas inimesi tüütavad. Kas ma olen rassist, kui nad mulle ei meeldi?
Enne kui langetate otsuse, las ma selgitan oma seisukohti. Mind ei häiri mitte üldse see, et nad on lühikesed, kestva päevitusega ja üldiselt madala häälega. Iga inimene on selline nagu ta siia maailma sündis, oma nahavärvust või kasvu ta muuta ei saa ning kellelgi teisel pole õigustust selle üle ka otsustada või omakohut pidada.
Aga mis siis, kui inimene, kes on tüütu, kerjab, kuigi tal pole vaja või üritab sulle müüa asju, mille hind on soolane, kuid kasutegur null? Kui ta üritab sulle pidevalt ennustada, räägib sinuga, kui sa ilmselgelt ei soovi temaga rääkida. Ähvardab sind, kui sa talle sigaretti ei paku. Ja juhtumisi - ta on mustlane. Ja neid on mitu ning näib, et see ongi "nende rida". Sellisel juhul, kui ma ütlen, et "mulle ei meeldi need bussijaama mustlased", siis pole lause kandvaks sisuks mitte nende päritolu, vaid nende käitumisviis ja olek, suhtumine teistesse. Kas ma olen ikka rassist või on selgitused piisavad?
Minu jaoks pole vahet, kas inimene kategoriseerib ennast mustaks, valgeks, roosaks või helesiniseks - tähtis on see, mida ta teeb, millest räägib ja kuidas käitub. Värv on liigitunnus, mis ei määra midagi.
Ameerika Ühendriikides on sellised arvamused pahatihti välja kujunenud valedel alustel. Vaadates uudistesaateid, dokumentaalfilme ja lugedes kirjandust rassiküsimuste kohta, kujuneb väljastpoolt sisse vaadates kindel mulje keskmisest ameeriklasest. Alla keskmise ameeriklane kannab endas rassiviha - nii mustanahaliste vastu kui ka Ladina-Ameerikast pärit immigrantide vastu. Siinkohal ei tee vastava kogukonna esindajad endale teenet, kui kogunevad gängideks ja kuritegelike organisatsioonide liikmeteks - see mõjub katalüsaatorina algselt valedel põhjustel tekkinud väärarusaamade suurendamiseks.
Kui kasvõi vaadata, millest paljude noorte (ükskõik, millise nahavärviga) räpparitest iidolid oma lugudes räägivad, siis mis seal salata - ei pane imestama, kui üks või teine inimene räpparile sarnaselt riietuva, käituva, rääkiva ja kohati ülbitseva noore peale valesti vaatab. See pole õige, kuid paljud meist ei saa eitada seda, et stereotüüp levib kiiremini kui tõene nägemus inimesest kui indiviidist. Mõneti on noored (ma olen ise noor) selles ise "süüdi" - nende käitumine või olek viitab sageli elustiilile, mida nad ise õigeks ei pea või sügaval sisimas põlgavad. Fassaadi märkab inimene aga esimesena.
Kokkuvõttes võib öelda, et rassiviha ei olnud antud juhtumi põhjustajaks. Kas stereotüüp võis mängida rolli? Kindlasti, kuid ma ei arva, et sellest tekkis initsiatiiv. Hädaolukord võis tekkida hoopis muudel põhjustel ning hilisem "rassikaardi" (inglise keeles "race card") mängimine tundub eesmärgitu tegevus.
Jah, üldiselt on vaja mõistvust suurendada nii ookeani taga kui ka meil, kuid antud juhtumi puhul ei saanud see määravaks. Kahtlustan, et lõplik tõde ei pruugigi välja tulla - seniks peaksid kõik lähtuma kohtuotsusest ning lõpetama omakohtu õhutamise.
