Moraal pole seadusega kehtestatav ja prostitutsioon on valik!
Kuigi erinevalt kogu temaatika taas üles tõstnud majandusteadlasest Andres Arrakust pean ma end hoopis konservatiiviks, olen ma siiski temaga ses küsimuses ühel nõul. Õigemini tema argumentidega. Kuna enese müümine ja kahe inimese vabatahtlik asjaajamine ei peaks ka praegusel hetkel minu arusaamist mööda kuidagimoodi karistatav olema. Küsimus on ikkagi vahendamises ja hoopis see on see, mis tuleks seadustada.
Prostitutsiooni põranda alla surumine on tegelikult osa laiemast teemade ringist. Nimelt riiki tüürivast poliitilisest ideoloogiast, kus näilisus on olulisem kui tegelikkus. See kehtib kõigil tasanditel. Konkreetselt lõbumajanduse küsimuses rõhutatakse poliitiliselt korrektseid seisukohti, kuidas tegu on justkui millegi häbiväärse ja halvaga, mille küüsi satuvad ainult süütud ja elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Kuid andke andeks, see kõik on ju puhtakujuline jama!
Arvamusi leidub sama palju kui inimesigi. Võtame prostitutsiooni seadustamise vastaste tüüpesindajaks sotsiaalministeeriumi nõuniku inimkaubanduse, naistevastase vägivalla ja prostitustiooni küsimustes Katri Eespere ning tsiteerime temalt Postimehe arvamuste rubriigis ilmunud artiklit: "Prostitutsiooni tuleb käsitleda sundvalikuna, mitte ühiskonnaelu normaalse osana."
Seda sorti mõttelaad, mis on ka prostitutsiooni keelamise aluseks, lähtub siiski paarist täiesti subjektiivsest ning valest eeldusest. Esiteks moraalne pool ja teiseks praktiline pool.
Kas seks on kuritegu? Ei. Sellega nõustuks kahtlemata ka prostitutsiooni lubamise vastased. Kuid milles on siis küsimus? See, et selle käigus vahetab raha omanikku? Viimasel puhul muutub igati normaalne ja tavaline elu osa justkui häbiväärseks pahateoks, mille eest on vaja ühiskonda kaitsta. Ja mina veel mõtlesin, et suhtumine seksuaalsusesse on tänapäeval isegi liiga leebeks ning avameelseks muutunud!
Tuleb välja, et seks ja inimese keha on endiselt tabu. Seksi müümine ei erine olemuslikult mitte millegi poolest sellest, kui maksta kellelegi endale söögi tegemise eest või sellest, kui mõni enda vana CD-plaat ära müüa. See on täpselt samasugune kahe inimese omavaheline asi ning vaba valiku küsimus nagu ükskõik milline muu igapäevaelu toiming. Mis õigus on sekkuda kolmandatel osapooltel teiste inimeste ellu ja nende valikutesse? Mis õigus on neil inimestel nõuda maksumaksja raha kulutamist, et võidelda nende isiklike moraalinormide kehtestamise eest, sekkudes millessegi, mis ei puutu üldse avalikkusesse ega ka riiki?
Kes keelas prostituudil kassiiriks või koristajaks hakata?
Moraal ei ole seadusega kehtestatav ja moraalitus pole kuritegu. Mina eelistan siiski riiki, kus austatakse isikuvabadusi, riigile, kus tullakse piltlikult öeldes aknast ja uksest sisse ütlema ja määrama, kuidas mina oma elu elama pean ning milliseid valikuid langetama.
Teine küsimus on kogu temaatika praktiline külg. Väited prostitutsioonist kui sundvalikust ei ole tõsiseltvõetavad. Mis asi on sundvalik? Hommikul üles tõusmine ja tööle minemine on samuti ajendatud tõsiasjast, et tegu on tüütu ja vältimatu kohustusega, mitte vabatahtlikkusega. Teatud mõttes on kõik inimesed prostituudid, sest me müüme oma aega ja energiat - ise-end. Me võiksime vabalt jääda ka koju teki alla. Nii kauaks, kuni maksmata arvete eest sealt ära aetaks. Vabatahtlikkus? Ei. Vaba valik? Jah.
Prostitutsioon on valik. Selle tee valivad inimesed võiksid ka minna väikse palga peale kassiiriks või teenindajaks nagu ülejäänudki, kuid nad valivad selle asemel parema ja lihtsamal (kuigi põlatud) moel tuleva teenistuse.
Kui me räägime aga prostitutsiooni halbadest külgedest nagu inimkaubandus ja haiguste levik, siis on selge, et seadustamine leevendaks neid probleeme. Selge on ka see, et kuritegelikele ringkondadele lihtsalt niisama ühe tuluallika kinkimine ja ühe elu tavalise osa põranda alla ajamine ei saa kohe kindlasti ühiskonnas midagi paremaks muuta. Pigem vastupidi.
Sellisel puhul on ka silmakirjalik rääkida kõikidest neist pahedest, mille vastu ollakse justkui võitlemas. Eespere väidab, et seksi ostmine ei ole meeste puhul bioloogiline paratamatus ja sellega saab vaid nõustuda. Tegu on lihtsalt valikuga seoses ühe samasuguse füüsilise vajadusega nagu seda on küsimus sellest, mida õhtuks süüa. Sel on põhjus, miks prostitutsiooni peetakse maailma vanimaks ametiks. Peamiselt see, et inimloomus ei ole kujundatav. Ta on selline nagu ta on. Ja ausalt öeldes kaldun ma arvama, et prostitustsiooni vastastelgi on oma hind. Küsimus on kõigest: kui suur?
Unistused prostitustiooni väljajuurimisest on sama naiivsed ja kasutud kui omaaegsed alkoholi keeluseadused erineval pool maailmas. Poliitilised valikud küsimustes, mis puudutavad paljuski moraali, peavad põhinema sellel, kuidas eluga parimal võimalikul moel toime tulla, mitte sellel, kuidas inimest ümber kasvatada. See läheb pikemas plaanis ühiskonnale nii materiaalselt kui ka vaimselt kalliks maksma, nagu kõik utoopiad.
